11. Tove Jansson “Kujuri tütar”

kujuri tütarAntagu andeks, järgmine Tove Janssoni novellikogu. Sedapuhku on kõik novellid lapse vaatenurgast ning puudutavad enamasti seiku tema oma elust. Nagu teistes raamatutes kirjutatud, on siin ka nt. lumevangi jäämise lugu, mis tegelikkuses leidis aset siis, kui Tove oli juba täiskasvanu.

Kõiki lugusid ühendab selle kõrval, et jutustajaperspektiiv on lapse oma, ka see, et mingil moel on tõesti kõiges tegemist kujuri lapsega. Kunstniku lapsega, kelle lugudes figureerivad vanemad, kes on kunstnikud, või näeb ta ise kellegi tegevuses või oma tegevuses kunsti. Lisaks see ääretu austus kõikide inimeste ja nende veidruste vastu. Leppimine kõigega, elutarkuse kogumine. Toon lihtsalt mõned kohad.

Aga küllap on kõige parem ikkagi istuda kõrge puu otsas, kui sa pole enam oma ema kõhus. (lk. 21, tõlk. Vladimir Beekman)

Või sellest, kuidas peaks pere käituma peale isa ja tema sõprade “olengut” ehk prallet järgmisel hommikul:

Hommikul on väga tähtis mitte hakata väga silmatorkavalt koristama. Ning kui lasta tuppa kurba värsket õhku, võib kes tahes külmetuda või tujust ära minna. Oluline on teha sissejuhatus uude päeva väga pikaldaseks ja sõbralikuks. Päevavalgel omandavad asjad teise näo, ja kui erinevus on liialt tugev, võib see kõik ära rikkuda. Peab saama rahus ringi käia, tunnetada ja selgusele jõuda, mida sa tegelikult taga igatsed.

Järgmisel päeval igatsetakse alati, ainult ei teata õieti, mida nimelt. Viimaks hakatakse mõtlema, et äkki on selleks igatsuseks heeringas. Siis minnaksegi sahvrisse ja vaadatakse järele, ning seal tõepoolest on heeringas.

Siis veereb päev üsna vaikselt omasoodu ja saabub uus õhtu, mis toob endaga võib-olla uued küünlad. Kõik hoolitsevad kohutavalt üksteise eest, nad teavad, kui vähe on tarvis selleks, et tasakaalu rikkuda. (lk. 32-33)

Või jõuluteemaline ülev lugu:

Nii muutubki ateljee ürgmetsaks, kuhu saab ennast peita, jäädes päris kuuse sisemuses kõigile kättesaamatuks. Kuuskede all peab olema väga armastav. On kohti ka kurvastamise ja vihkamise tarvis, näiteks välisuste vahes, kuhu lastakse kirju ja lehti. Esikupoolsel uksel on pisikesed rohelised ja punased klaasruudud, esik ise on täis rõivaid, suuski ning kirste, aga just kahe ukse vahel, kus mahub hädapärast seisma, ongi pisike ruum, mis sobib seal seismiseks ja vihkamiseks. Kui hakkad suures ruumis vihkama, sured sedamaid. Ent kui ruum on väga kitsas, pöördub vihkamine sinu sisse tagasi ja mässib ennast sinu ümber ega jõua ilmaski Jumalani välja.

Kuuskedega on lugu sootuks teine, eriti veel siis, kui klaaskuulid on külge riputatud. Need nimelt koondavad endasse armastust, sellepärast ongi nii kohutavalt ohtlik neid käest pillata. (lk. 132).

Siinpoolsilmapiiri on ka Tove Janssoni raamatuid lugenud ja kirja pannud. Tellisin endale tema raamatuid juurde….

This entry was posted in lasteteemad. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s