14. Aili Palju “Minu ülikool”

minu-ulikoolKummaliselt õigel ajal sattus mu kätte see raamat. Ja ega seda kerge lugeda pole, nagu kinnitab ka Peeter Olesk. Mõnevõrra kahetine on päevikusissekannete lugemine – kontekst on ju subjektiivne ja eks enamasti on ju nii, et päevikusse kirjutataksegi asju, mida ei saa mujal arutada ja millest muidu ei räägita. Kui siis äkki – avaldatud! (“Äkki” on samuti liialdus, kuna (avaldatud) päeviku lõpuaastastki on juba 20 aastat möödas, algusest aga suisa 52 aastat). Kõlab ju, et autor neid asju kaebamas ei käinud, keskendus positiivsele – isegi eessõnas ütleb, et mäletab tegelikult sellest ajast siiski positiivset. (Ülikooli kodulehelgi kirjas: “Iga ülikooli astuja on tulvil nooruslikku ägedat energiat, mis akadeemiliste seinte vahel suunatakse tasapisi korrastatuse poole. Sajandite loov vaimne hingus toimib, siin saadud teadmised andsid mulle kindlustunde. Ses vabas vaimses õhkkonnas avastasin vaimustunult oma töövõime ja suundumused, mida olen järginud kogu elu./Kui ma poleks sidunud end ülikooliga oleks mu elu olnud palju vaesem. Oleksin jäänud ilma võrratust vaimsest keskkonnast, haruldastest kogemustega õppejõududest – arstidest, ja mis eriti tähtis, neist kaaslastest, kellest mõnega on püsinud sõprusläbi elu.”) Tean omast käest, et mälestused kõikidest aegadest jäävad väga ilusaks, aga kui siis päevikut loed, näed, kui raske on vahel olnud. Üldjoontes ma siiski leian, et selle avaldamine oli vajalik. Mis hinnaga, on iseküsimus – eks õhkub seda ka teistest, kes on lugenud. Ebameeldivaid asju on halb lugeda (füüsiliselt) ja autor peab ikka selle (halva energia?) enda kanda võtma.

Mulle aga Aili Paju, nii paljukest, kui ma seni lugenud olen (ja seda pole palju), meeldib. Sirgjooneline, tegus, keskendub heale (eks?), naudib head kunsti, muusikat, kirjandust, arutleb neil teemadel, ei hooli varalisest rikkusest – peamine, et hing jääks terveks ja vaim värskeks. Kole muidugi, et nõukogude aeg meie riiki räsis ja – seda on öelnud teisedki – et just meie oma võimurid tegid inimeste elu hullemaks, kui oleks hädapärast pidanud või kui teinekord Venemaal oli. Mina ei tunne ühtegi päevikulehtedel (negatiivses võtmes) nimetatud inimest (perekonnanimed on kohati tuttavad, ehk kellegi vanemad või vanavanemad?), seevastu positiivselt mainituid küll. Kasvõi Andres Ehin ja Ly Seppel, loomulikult Betti Alver. Villems. Talpsep. Kersti Z.

Ma ei tea, kuidas tänapäeval ülikoolis võimumängude ja artiklite ja teemadega on. Tundub, et ehk on asjad paremad…. Ja samas näen, et selline taganttõukav jõud teadust teha on paljudes vaibunud, kas on üldse tekkinud, vahel nokerdatakse mingeid oma väikeseid spetsiifilisi teemasid, oma teemadest avalikult ei räägita, sest õppetööga neid eriti ei seota (sest meil on õppekavad! standardsed!), teadusteemadega inimesed arvatakse struktuuriüksusest hoopis välja kas intriigi või struktuurireformi tõttu. Rääkimata ajastule kohasest õhkkonnast, mis muutub bürokraatlikumaks ja vähendab vaimsust. Aili Paju raamatust käivad läbi kõikide võimalike erialade seminarid, kus käiakse esinemas ja kus tekivad diskussioonid, kus arutatakse uuemaid teaduslikke mõtteid ja tulemusi… Mu vaatenurk on ehk vale, aga kohati tundub, et tänaseks on ka selline vabatahtlikkusel püsiv tegevus, mis ei anna ei koormust ega ainepunkte, enam väga paljudele ahvatlev.

Igal juhul jääb kõlama, et tegeleda tuleb sellega, mida armastad. Ja tänapäeval selliseid tagakiusamisi ei ole, mis toona – humanitaaride seas polnud ehk ka toona nii palju (Paju vihjab mitut puhku, kui tore on istuda kultuuriinimestest sõpradega, kes ei pürgi positsioonidele ja kel on sellistest asjadest ükskõik). Tuleb värskes õhus liikuda ja tervislikult toituda. Kõik on omavahel seoses. Noh, iga tervemõistuslik inimene peaks sellisest asjast sisetundegagi aru saama, aga tore on lugeda, et asjadel on ka teaduslik põhi ja et meditsiin, ennetus ja loodus võiksid rohkem käsikäes käia.

Teosed, mida ta loeb, tekitavad huvi, aga ei jõua nüüd kõiki üles leidagi. Ega tea, kas meil oleks sarnane maitse, aga teatud asjades on ja ma tundsin sooja mõistmist. Kasvõi inimeste suhtes, keda meil kõik haibivad ja kes mulle endale tekstide põhjal pole eriti istunud, aga seda avalikult tunnistama eriti ei tohi kippuda🙂.

Lugemispäevik kirjutab.

Aili Paju räägib (saade Kinnismõte)

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s