21. Sjón “Virvarebane”

virvarebaneSaadet Sjóniga (Prima Vistal filmitud?) vaatasin järelvaatamisest suvel. Kui seda raamatut poes nägin, tellisin raamatukogust ja sain kohe kätte. Tegemist on kuidagi… nii ISLANDI RAAMATUGA. Mitte, et ma midagi islandi kirjandusest väga teaksin, aga just sedasorti karmus, hullus, määratletus, müütilisus, kummalisus ja looduse stiihia vaatas siit vastu. Nii lakoonilises vormis, kui üldse saab. Põhimõtteliselt lugemist ca tunnikeseks või paariks. Ja ometi on selle lühikese aja jooksul võimalik kõik kuidagi paika saada, nii et kõik jääb lahtiseks ja võid ise mõelda. Võluv. Raamat olla pälvinud 2005. aastal lausa Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna. Esiteks on lugu veidi ajalises nihkes. Veidi? Noh, tegelikult on mõne päevaga räägitud kogu pikem lugu. Esimene osa algab 9.-11. jaanuaril 1883 – kirikuõpetaja Skugga-Baldur jahib haruldast sinirebast, mitu päeva. Järgmine osa räägib 8.-9. jaanuarist 1883 – seega päev enne esimese osa ja rebasejahi algust. See on tegelikult oluline. Sest selles osas on surnud Abba ehk Háfdis, Downi sündroomiga naine, kes on leidmisest saadik elanud Friðrik B Friðjónssoni juures. Hálfdán Atlason ehk “pastor Balduri opakas” tuleb Friðrik B Friðjónssoni juurde, et võtta kaasa kirst surnuga. Tegelikult on Hálfdán Háfdisi/Abbasse armunud olnud – mõlemad on väikese taandarenguga. Háfdis on teismelisena leitud mahajäetud laevalt, ahelais. Näha, et meremehed on teda ära kasutanud. Juhtub nii, et Friðrik võtab ta enda juurde ja ajaks, mil Abba sureb, on ta umbes kolmekümnene. Kuni uue pastori (Balduri) saabumiseni on Abba võinud pühapäeviti kirikus laulda, ent pastor ei luba tal enam tulla. Viisi ta ju ei pea… Seega on see osa sellest, kuidas Friðrik saadab kirstu Hálfdániga pastori juurde, paneb raha ka, et matus saaks peetud. Tegelikult selgub mõni hetk hiljem, et ta peab Abbale ise korraliku ja väärika matuse, pastorile saatis kinnises kirstus sõnnikut ja surnud lamba jms. Kolmas osa toimub 11.-17. jaanuaril 1883. Kõlab lask ja pastor tapab sinirebase. Asub koduteele, siis tuleb torm ja laviin, kukub, veereb, satub mingisse kuristikukoopasse, mille avaus kattub lumega. Lamab päevi, loeb salme, mida peast mäletab, ent siis selgub, et kõik, mis loetud, kaevad peast. Lõpuks jääb sinna kellegi poenimekiri. Ootamatult tõuseb rebane üles, rapsib end puhtaks, hakkavad Balduriga juttu ajama. Muuhulgas elektrist – debatt, mis kirikuõpetajal jäi nüüd pidamata, kuna jäi tormi kätte. Kes selle needuse saatis? Arvab, et vend, kuna rebane lõpetab prantsuskeelse(-na tunduva) fraasiga ne pas. Lõpuks tapab pastor rebase siiski alatult noaga, nülib, paneb ta naha selga, sööb südame ja ronib välja…. rebasena🙂. Müütilisena? Epiloog on Friðriku kiri sõbrale 23. märtsist 1883, kus kirjutaja räägib, et tema Abba on surnud. Toob ära Abba sõnade nimistu, terve sõnaraamatu niinimetatud läbivast pudikeelest. Muuhulgas mainib, et pastor Baldur on tormi eel jälle rebaseid laskma läinud, et lisa teenida, ja kadunud. Selgub, et tegelikult on Baldur olnud Abba isa, ent on tütre raha eest meremeestele maha müünud. Autori tegelik nimi on Sigurjón Birgir Sigurðsson, millest ta on kokku saanud lühendi Sjón – nägemus või nägemine vms.

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s