Viimane öö

Teatripiletid ostsin täiesti juhuslikult. Esmalt ühe, siis teise üksiku pileti mõned read tahapoole veel. Et kes teab, äkki tahab keegi veel tulla. Ma ei olnud loomulikult kuulnud midagi ei näidendist ega näitlejatest. Teksti autori nimi, Toomas Suuman, oli tuttav. Kui etendus algas, selgus, et ma tean ikka teisi näitlejaid pisut ka – Tarvo Sõmer (pole kunagi tema pärisnimele mõelnud). Muidugi Arvi Mägi, vana kooli mees. Lisaks oli näost täiesti tuttav ka Eduard Salmistu (nimi on ikka võõras) ja Margus Grosnõi (kust küll?). Minu jaoks täiesti tundmatud olid Maarika Mesipuu-Veebel ja Mait Joorits. Esimene ei jätnudki erilist muljet, aga Mait Joorits oli tegelikult läbi etenduse mu lemmik. Mängis Ojastu mõisahärrat Heinrich von Lindenit. (Või mis mõisahärrat… seda, mis peale ärevaid aegu alles jäi. Ei teadnud isegi enam, kes ta oli).

Etenduse analüüsi tegema ma ei hakka, ma ei oskagi. Lihtsalt tahaks soovitada ja facebookis soovitades ei saaks linke lisada. Kas soovitada seda etendust või ainult selle näidendi teksti? Ka ei tea. Ma ise ei ole eriline teatrisõber, kuna jään pigem teksti austajaks. Kui tekst on tugev, siis on kõik hästi (“Vaene loom vihma käes” juhtus nii, et tekst oli hea, aga lavastus ei meeldinud eriti). Romaanitekstidest kokkusurutud näidendid mulle ka ei istu (“Suurema kurbuseta“). Ses suhtes tundubki kohati, et parimad teatritekstid suudavad kokku kirjutada need, kes on ise teatrit teinud (võtkem kasvõi “Ristumine peateega” või siis see käesolev tükk).

Teiseks – hoiatus neile, kes on väga rahvuslikult meelestatud. Mul on tunne, et isegi Veiko Märka peab enda kohuseks veidi isamaaline olla, kui oma arvustust kirjutab. Kogu näidendi mõju ongi selles, et mitte miski pole lihtsalt mõistetav, vaid kõik on nii kompleksne. Eestlane/maarahvas ja vabadus. Baltisakslane ja tema kodumaa. Härrad-isandad ja orjad-teenijad. Rehepaplus vs üleolek. Vabaduse võimalikkus üleüldse – “riiginimede vabadus” vs üksikisikute vabadus või võimalikkus üldse vaba olla – millest? Vabad on härrad ja kerjused, nagu tekstis korra öeldi. Kogu vahepealne rahvas aga hoolitseb selle eest, et härrad ja kerjused saaksid olla vabad. Heinrich hõikab mingil hetkel, et iga vald peab toitma oma vaesed! Seega ka tema kui vaesunud mõisniku.

700 aastat “orjapõlve” ja kättemaks? Vabadussõda – mille ja kelle vabaduse eest? “See maa ei vaja verd, vaid sitta!” ütleb mõisavalitseja Jüri. Jüri, kes tunneb väikest viisi süüd, et nad koos suurtalunik Tõnisega on endise mõisahärra paljaks varastanud – tegelikult laenanud mõisnikule raha, võttes vekslite vastu maad panti. Ja Jüri imestus, mis tipneb laginal naeruga, kui ta kuuleb, mida nn uus vaba riik mõisaga kavatseb teha – vähe sellest, et kõik maad on natsionaliseeritud ja võõrandatud (selle mõisa puhul olid need ju juba enne pandis ja kohalike käes) – nüüd kavatsetakse ehitada turbakaevandus ja sinna viiv kitsarööpmeline raudtee, mistõttu mõis jääb ette ja kuna sellel puudub kultuurilooline ja arhitektuuriline väärtus, kavatsetakse kogu täiega lihtsalt maha tõmmata! Kes saab aru Heinrichi pominast, et Ojastu on “kodu”, “koht, kus kogunetakse”? “Mine koju!” öeldakse – mõeldakse Saksamaad.

Ometi on just koduakna all asetsev vana pärnapuu, mis on seal seisnud mitusada aastat, kodu sümbol. Sinna on maetud kõik mõisa koerad… (“Ime, et puu haukuma ei hakka juba!”). Sellest pärnapuust ajendatuna ka tunnusmuusika Wilhelm Mülleri tekstile: “Am Brunnen vor dem Thore / Da steht ein Lindenbaum: / Ich träumt’ in seinem Schatten / So manchen süssen Traum.* See on nii armas lihtne luuletus, samas nii sügavat koduigatsust täis, kui sedasi etendusetekstiga seotakse. (Kahju, et kavalehel oli Karl Eduard Malmi kohandus luuletusest – nähtavasti kaasajast. Juba see, et algab “Üks kask meil kasvab õues”… Pärn! Lõhmus! Niinepuu! Seesama, mis teises vaatuses aknast sisse kasvab juba, mitte kask.)

Ja kõige tagatipuks “minu inimesed” – nende all peetakse silmas maarahvast, eestlasi. Kes on siis Heinrichile “minu inimesed” nende arvates? Inimlik mõõde – armastus, naine. Lubamatu ja võimatu armastus. Pisut koomiline siis, et naine, kes pole lakanud Heinrichit, oma lapsepõlvesõpra ja esimest armastust armastamast, tuleb pulmaööl purupurjus olekus siiski Heinrichi juurde ja väidab, et just seal ta peabki olema – mõisas, oma pulmaööl, mõisahärra tehku nüüd mis tema kohus. Koomiline vaheseik see ju on, ent tegelikult muidugi väga oluline sõlmpunkt – kasvõi näidendi pealkirjale mõeldes. Häbi, süü, orjuse, vabaduse lunastus?

Tekst on igal juhul tasandeid täis. Lavakujundus oli ka väga leidlik. Samas ikka kohati tundus, et tahaks pigem ise lugeda ja peas välja mõelda :). Igal juhul soovitan seda teksti ja etendust mitte tähelepanuta jätta, ehk tehakse kunagi lausa mõni film sellest! Kuigi teema on, jah, veidi ohtlik. Me ei taha ju tunnistada, et eestlane ise on üks paras natsionalist ja, oleksime me suuremad ja võimsamad, käituksime nähtavasti sama halvasti kui mõni teine suurem riik… 1930ndatesse aastatesse see konkreetne tekst ju ei jõudnudki.

* Ich schnitt in seine Rinde
So manches liebe Wort;
Es zog in Freud und Leide
Zu ihm mich immer fort.

Ich musst’ auch heute wandern
Vorbei in tiefer Nacht,
Da hab’ ich noch im Dunkel
Die Augen zugemacht.

Und seine Zweige rauschten,
Als riefen sie mir zu:
Komm her zu mir, Geselle,
Hier findst Du Deine Ruh’!

Die kalten Winde bliesen
Mir grad’ in’s Angesicht;
Der Hut flog mir vom Kopfe,
Ich wendete mich nicht.

Nun bin ich manche Stunde
Entfernt von jenem Ort,
Und immer hör’ ich’s rauschen:
Du fändest Ruhe dort!

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s