24. Jevgeni Vodolazkin “Lavr. Romaan müstilisest ravitsejast”

lavr kaas2.inddJuhuslikult nägin seda raamatut poes ja tellisin raamatukogust. Väga tore leid, olen rahul. Muide, raamat ongi saanud Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana preemia! (Eesti keelde on raamatu tõlkinud Veronika Einbaum ja see tõlge on esitatud võimalikuks tõlkekirjanduse aastapreemia kandidaadiks – mina toetan!)

Raamat räägib loo “müstilisest ravitsejast”, kelle nimi on esmalt Arseni, seejärel nimetab end pikka aega Ustin’iks, mungaks pühitsedes saab nime Amvrosi ning lõpuks erakuna Lavr (=loorber). Nagu ma aru saan, on see suhteliselt fiktiivne lugu, mis kõneleb 15. sajandi Venemaast. Õigeusu või headusse uskumise prisma läbi. Muidugi toimub igasuguseid koledusi ka, aga see pole hullem kui erinevad juhtumised muinasjutus.

Raamat koosneb eessõnast ja neljast osast:

  • Prolegomena
  • Tundmise raamat
  • Lahtiütlemise raamat
  • Rändamise raamat
  • Rahu raamat

Minu peas sulasid nad kokku ehk ühtekuuluvaks Mittepühade pühakutega. – et usklikud head inimesed, mõned on krutskitega, kokkuvõtvalt on midagi raske öelda, aga lugeda vahva. Mida lõpupoole, seda naljakamaks läks. Oli tunne lausa, et kirjanik tahab veidi nalja visata, vimkasid sisse kirjutada. Rändamise raamat, mis räägib palverännakust Jeruusalemma koos selgeltnägija Ambrogio’ga oli eriti sündmusterohke ja teistest erinev osa.

Kokkuvõtegi kõlab:

Lavr on meisterlik jutustus keskaegsest Vene ühiskonnast, rikkalik detailides ja osaliste pikas, värvikas portreede galeriis. Lugeja kohtub Ustini patsientide, kaasreisijate, õigeusu munkade ja kohalike võimumeestega ning teeb kaasa keskaegse palverännaku Jeruusalemma. Ometi ei ole tegemist ajaloolise romaaniga, pigem vastupidi: tegemist on ajatu looga armastusest, kaotusest, eneseohverdusest ja usust.

Esiteks on seda raamatut lugedes hea tunne. Teiseks on siin palju huvitavaid mõtteteri, mida esmalt lihtsalt nautisin, siis mõtlesin, et peaks mõned kohad suisa näitena välja tooma (mõtteteri siiski pole välja toonud). Näiteks on siin arutelusid aja kohta – need tekivad jutustusse eriti siis, kui tegevusse ilmub Ambrogio. Ühes vestluses ütleb ta:

Ma ütlen ühe veidra asja. Mulle tundub üha enam, et aega pole olemas. Kõik maailmas aub väljaspool aega, kuidas muidu saaksin ma teada mitteolnud tulevikku? Ma arvan, et aeg on antud meile Jumala armust, et me ei eksiks ära, sest inimese teadvus ei suuda kõiki sündmusi korraga endasse võtta. Me oleme ajasse suletud meie nõrkuse pärast. (lk. 211)

Palverännakul lähevad nad läbi Viinist. Seal külastavad nad Püha Stephanuse katedraali. Õigeuskliku Arseni mõtted on sellised:

Muljed on kahetised, teatas Arseni Ustinale Püha Stephanuse katedraalist. Ühest küljest tunnetan midagi lähedast, sest meil on ühised juured. Ent teisest küljest ei tunne ma end siin koduselt, kuna meie teed on lahku läinud. Meie Jumal on soojem ja lähemal, nende oma on aga majesteetlikum ja kõrgemal. Võimalik, et see mulje on pealiskaudne ja tingitud, mu arm, ladina keele mittevaldamisest. Kuid kogu teenistuse aja jooksul ei teinudki ma kindlaks, kas austerlased ise seda keelt oskavad. (lk. 222)

Vaatan, et olengi lehekülgede numbreid üles tähendanud just raamatu teisest poolest, siin jälle üks palverännu teekonnalt:

Tead, sõber, iga kohtumine on ju tähenduslikum kui lahkumine. Enne kohtumist on tühjus, eimiski, kuid lahkumineku järel tühjust enam pole. Kord kohtudes ei ole täielikult lahku minna enam võimalik. Inimene jääb mällu otsekui sellesama mälu osana. Tema on loonud selle osa ning see elab ja mõnikord puutub kokku oma loojaga. Miks muidu tunneme me meile kallite inimeste lähedalolekut ka neist kaugel eemal viibides? (lk. 238-239)

Lõpupoole on lahedaid stiilijõnkse, nalju. Kas teile ei tundu?

Endistviisi käisid Amvrosi juures tõbised inimesed. Neid oli palju, ehkki teistsuguste asjaolude korral oleks tulijaid võinud rohkem olla. Inimvoo kahanemist soodustas mitu põhjust. Neist peamine oli staarets Innokenti, kes keelas Amvrosit tühja-tähja pärast tülitada. Hammaste ravi, soolatüügaste hävitamine ja muud säärased asjad ei olnud tema meelest pöördumiseks väärikas põhjus, sest tõmbasid Amvrosi tähelepanu teistelt, palju tõsisematelt juhtumitelt kõrvale.

Selliseid küsimusi, kuulutas staarets, lahendage palun elukohajärgselt. (lk. 292)

Nüüd ei ole enam aega kirjutada, seega lugege, mis teised kirjutavad.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s