25. Kjell Westö “Terendus 38”

Vahel jõuavad raamatud eesti keelde enne, kui jõuan hoogu võtta, et originaal läbi lugeda. See raamat ilmus originaalis 2013 (Hägring 38), Tõnis Arnoveri tõlge eesti keelde juba 2014 (Eesti Raamat, Põhjamaade romaani sari). Ja pean tunnistama, et eesti keeles on siiski hõlpsam lugeda, seega miks mitte.

Olen Kjell Westö loominguga mingil määral tuttav juba alates 1996. aastast, kui Loomingu Raamatukogus ilmus Mari Alliku tõlkes Bruusi juhtum. (Aitasin isegi üht proosaluuletust seal tõlkida ja enda rõõmuks avastasin, et see oli peaaegu sedasi sisse jäänudki). Hiljem lugesin 1998ndal Drakarna över Helsingfors ja 2008ndal Vådan av att vara Krake. Vahele LR 2007 Lang. Där vi en gång gick/Kus kõndisime kunagi – alustasin mõlemas keeles paralleelselt lugemist ja oli kehv aeg, ei saanud järje peale. Lisaks kohtumine kirjanikuga Tartu Kirjanduse majas. Antud raamat läheb pigem ühte lahtrisse nende pikemate ja eepilisemate raamatutega (Drakarna, Krake, Där vi en gång), aga kui varasemates on rohkem pisidetaile ja kõrvaltegelasi, siis siin on lugu kompaktsem. Antud isegi veidi põnevusjutuna.

Tegevus toimub 1938. aastal Helsingis, enamasti rootsikeelsete soomemaalaste ringkonnas. Ärevad ajad. Natsismi ideoloogia, rahvuslus ja selle vastased – sõpruskond, kuhu kuuluvad mehed on parimad sõbrad olnud juba kooliajast, hakkab mõranema. Enam ei ole “kolmapäevaklubi” hea ohutu koht, kus sõpradega rahulikult maailma üle arutada ja napsu võtta, kuna poliitilised teemad ei ole enam ohutud, tekitavad halba õhkkonda, juutide teema. Lisaks asjaolu, et ühe peategelase, advokaat Claes Thune naine Gabi on läinud ära sõbra, doktor Robert Lindemarki juurde. Lisaks on sõpruskonnas veel andekas juudi päritolu kunstnik Jary (kes nüüdseks vaevleb närvihaiguse all, tema haigus süveneb ühe, kuna ta tajub kõige teravamini, mis juutidega Euroopas toimub), pururikas ärimees Grönroos ja erapraksist pidav arst Arelius. Väga kontsentreeritult on kõik oluline edasi antud – kõik see, mis kuulus ajastusse ja see, mis võiks kuuluda vanemakssaamise ja sõpruse juurde.

Teine, põhiline peategelane on Milja Matilda Wiik, kes töötab advokaat Thune juures kontoriametnikuna. Tema minevik on keeruline ja saladuselooriga kaetud. Ometi meeldib mulle, et tegelikult ei viivita kirjanik niidiotste kätteandmisega, vaid annab lugejale siiski pidevalt midagi uut teada, mida ümberkaudsed raamatus tegelikult ei tea. Esiteks proua Wiiki kahestunud isiksus – Milja-preili, kes käib korralikku kontoriametnikku proua Matilda Wiiki kiusamas, tema üle naermas, minevikku meenutamas. Üsna algusest saadik on ka teada, et üks kolmapäevaklubi liikmetest on figureerinud proua Wiiki minevikus, mida ta püüab selja taha jätta – aastates, mille veetis “surmalaagris”… Väidetavalt kohas, milliste olemasolu püütakse meeleldi unustada, kuigi need olid asunud kõigest mõnekümne kilomeetri kaugusel pealinnast ja kõigest mõnikümmend aastat tagasi. Eks igal maal on oma ajalugu, mida soovitakse unustada ja mille unustamise teeb hõlpsamaks ajaloo edasine kulg.

Selgub, et “mees minevikust”, kes laagris oli olnud noor ja roheline ja veidi ennasttäis ning keda toona kutsutud Kapteniks, ei tunne toonast Miljat, nüüdset proua Wiiki ära, armub, hakkab kurameerima. Kogu raamatu jooksul nimetatakse teda proua Wiiki osades ainult Kapteniks, seega lugeja peab ise arvama, kes ta sõpruskonnast on. Raamatu keskel hakkab tunduma, et üks, lõpupoole järjest rohkem, et teine, kuniks epiloogis kõik selgeks saab.

Kirjanduslik muster saab täiustatud ka sellega, et Thune tunneb tegelikult proua Wiiki suhtes poolehoidu. Armumiseks ei saa seda nimetada – seda saab nimetada vihjeks, et siit oleks kohe midagi kooruma hakanud.

Proua Wiik – lugejale imestuseks – hakkabki Kapteniga aeg-ajalt kohtamas käima. Viidatakse mingile plaanile, mis lõpuks teostatakse.

Kompositsioonielemendina muidugi ka see, et kogu raamatus kirjeldatav lugu – kõikide oma tagasivaatamiste ja olevikuga, on tegelikult raamjutustus esimese peatüki ja epiloogi vahel.

Lisaks meeldis mulle, et seekord oli ka tegemist siiski rootsikeelse Helsingiga – hindan, kui rootsikeelse originaali Helsingis ei ole tänavaid soomekeelseteks tõlgitud (soomekeelsed on antud raamatu taga nimistuna).

See raamat on pälvinud Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna, 2014.

• Lugemissoovituse blogi.
• Raadioteater.
• Kuulata võib ka originaalkeeles.
• “Imponerande prestation belyser Finlands svåra historia” kirjutab Lundi ülikooli kirjandusprofessor Thorbjörn Forslind SvD-s. Väga tabavalt kirjutab ta: “Som svensk har man en tendens att glömma eller bortse ifrån Finlands dramatiska och svåra 1900-talshistoria. Nersjunken i läsfåtöljen gratulerar man sig till att man hade valt rätt om man hade ställts på prov. Romankaraktärerna i ”Hägring 38” har inte den lyxen. Westö tar oss tillbaka till en tid då valet fortfarande stod öppet, facit ännu inte var skrivet. Det är en imponerande prestation.” /”Rootslasena kaldume unustama või mööda vaatama Soome dramaatilisest ja keerulisest 20. sajandi ajaloost. Mugavalt lugemistugitoolis mõtteid mõlgutades õnnitleme ennast, et oleksime teinud õiged valikud, kui meid oleks proovile pandud. Romaanitegelastel “Terendus 38-s” sellist luksust ei ole. Westö viib meid tagasi aega, kui valikud olid endiselt lahtised, vastuseid ei olnud veel antud. Mõjuavaldav saavutus.”
• “Sugande om Finlands svarta hål” kirjutab Jan Arnald DN-is.
• “Ödesdrama i Hitlers skugga” kirjutab Ragnar Strömberg Aftonbladetis.
• Peeter Helme Sirbis