“Meister ja Margarita” Vanemuises

Sattusin eile juhuslikult lausa esietendusele (mul käivad vahel teatripiletite ostmise hood peale ja kuna märkasin suht ees üksikut kohta, siis ostsin ühe pileti). Mõtlesin, et pean paari sõnaga ikka kirjutama, et oma arvamust väljendada.

Kohustuslik eellugu kõigepealt. Kui raamat meile kohustuslikus korras nimekirja tekkis (ca “lugege suvel enne 12. kl”), lugesin selle 11. kl kevadel ära ja ei saanud mitte mõhkugi aru. Küsisin – keegi ei olnud veel lugenud. Kui siis kõik 12. klassis lugema hakkasid, olid vaimustuses, tsiteerisid lõike peast (ikka need kultustsitaadid priimuse parandamisest ja puhtast piiritusest). Mõtlesin, et olgu, maitsed ongi erinevad, pole parata. 1995ndal aga anti Europeia sarjas uuesti välja, väidetavalt esimest korda kärpimata kujul (eesti keeles). Sõbranna ütles, et äkki annan raamatule veel ühe võimaluse ja hakkas seda mulle ette lugema, kui ma maja värvisin. Oli täpselt õige aeg – siis meeldis see raamat mulle väga. (Ja alles eile hakkasin mõtlema – äkki selles oligi asi, et midagi oli esimesest kärbitud versioonist ikka puudu, mis takistas terviku avanemist?) Ometi oli seal nii palju sellist, mida ei oskagi selgitada, miks just täpselt klapib ja sobib ja nii hea tundub. Seetõttu ei ole ma tegelikult julgenud ühtegi lavastusversiooni vaadata (ega ka filmi, kuigi selle kohta väidetakse, et kõik on väga täpne… Kuidas saab aga olla täpne midagi, mis on su enda peas… ma kahtlen endiselt).

Meister ja Margarita

Foto: Vanemuise koduleht

Seega olingi väga positiivselt üllatunud, kui etendus algas (olgem ausad, avastasin alles koos Postimehes ilmunud artikliga, et tegemist ei ole ainult tantsuetendusega, vaid sõnalavastuste raudvara on ka platsis). Tants-pantomiim ja dialoog, pargipink Patriarhi tiikide juures Moskvas. Tramm. Kõik oli paigas. Ainult Jüri Lumiste/Woland räägib, aga tema fraasid paljastavad, mida ütlesid Bezdomnõi ja Berlioz oma liigutustega – ja siis võib neid liigutusi paremini tõlgendada. Siis tulid mängu uksed lavakujundusliku elemendina, neid sõidutati küll üht-, küll teistpidi. Laud ja trepp (trepid). Kõige vahvam tundus veel kõrtsistseen, kus inimesed tantsisid ja jõid laudade taga – esmalt veeretasid tantsijad teineteisele suured kettad, ühtäkki muutusid need pukklaudadeks nende vahel, üks jäi sellise laua taha isegi purjuspäi magama. Väga efektne visuaalselt. Ja mis kõige olulisem – väga palju sõnu ei olegi vaja. On vaja edasi anda meeleolu – hullumaja, arusaamatust, hirmu, segadust jne.

Etendus jätkus. Jätkus. Mingil hetkel oli tunne, et…. peaks see vaheaeg nüüd peagi tulema. Siis oli ehk poolteist tundi juba läinud. Esimene vaatus kestis aga tund ja kolmveerand! Selleks ajaks oli hakanud tunduma, et tahes-tahtmata peab midagi välja jätma, millestki loobuma, kõike ei saa ühe vaatuse sisse ära paigutada. Veidi hakkas juba häirima lavakujunduselementide liigutamine peale igat stseeni/dialoogi/tantsulist liigutust… Tekkis mingil määral närviline õhkkond, mis ei teeninud enam oma eesmärki. Ja siis ilmus lõpuks lavale Meister (Helgur Rosenthal). Esiteks dialoog Bezdomnõiga (viimane endiselt pantomiimi poole esindaja, kuigi ka tantsijad tegid mingeid häälitsusi, mis olid väga väljendusrikkad ja lahedad), siis pikk monoloog. Kõik, mis Meister pidi ära rääkima. Teinekord on mingites tükkides sellised monoloogid parajad, mis sellest et nad on päris pikad. Nad kannavad endas mingit sõnumit, mis tuleb edastada ja ei märkagi õieti, et monoloog on kaua kestnud. Siinse muu fragmentaarsuse vahele tundus see kuidagi… liiga pikk ja tasakaalust väljas, isegi pinge ei olnud kogu aeg üleval, kuna Meister pidi ju ära rääkima selle, mida need, kes on lugenud, teavad. Monoloog ise ei olnud tegelikult halb – ikka päris hea. Kuidas nad Margaritaga kohtusid, armusid – siin tekkis tantsuline element ja Margarita (Maria Engel) juurde.

Siis läks veel veidi aega ja esimene vaatus lõppes. Ma ei olnud seekord plaaninud kohvikusse minna, aga nüüd pidin siiski võtma ette riskantse asja – jooma tassi kohvi kell 9 õhtul. Polnud parata – õhtu oli käes ja haigutus tuli peale sõltumata etendusest. Seetõttu liikusin maja peal ringi ja kuulsin-nägin muljeid. Mõned riietusid ja läksid ära. Teised ütlesid, et liiga palju kokku kuhjatud, varsti on see tükk kavast maas nagu mõni reklaamfilm. Kolmas küsis oma noorelt tuttavalt, kuidas meeldis, nemad tundusid rahul olevat. Noor neiu ütles, et talle väga meeldib, talle meeldinud raamat ka, kuna “seal on nii mitu kihti ja nii palju erinevaid tasandeid” – mis on ju tõsi, aga see kõlab tõesti klišeena (kuigi eks nii see lihtsalt on). Peale etendust arutasid ühed vanemad inimesed, kas viimasele bussile jõuavad, leidsid, et riietehoiu sabas seismise, riietumise ja peatusse jõudmisega õigeks ajaks on probleem ja tuleb jalgsi minna. “Aga etendus oli vägev!” Teatridirektor ise istus minust mõned read eespool ja haigutas ka magusalt, kui etendus läbi sai ja aplodeeriti – õhtul hilja pimedas saalis istumine lihtsalt mõjub nii (hoolimata etendusest).

Meister ja Margarita

Foto: Vanemuise koduleht

Teine vaatus algas juba Saatana balli ettevalmistuste ja balli endaga. Margarita ettevalmistumine balliks, lend linna kohal. Peale balli Margarita soov. Kohtumine Meistriga. Siiski edasi – lahkumine. (Minu hinnangul kõik juba nagu raamatu lõpust). Siiski edasi – veel dialooge. Ülekuulamisi (mina arvasin tõsimeeli, et see on kõrvaltegelaste lavaletulek ja n.ö. “kummardamise asemel” ja et me peaks juba plaksutama hakkama). Lõpuks tundus, et ei raatsita lõpetada ja asjad jätkuvad, kuna raamatust pole kõik kohad veel läbi käidud. Siis oli veel teravamalt tunda, et välja jätta ei tahetud midagi. Veel uste ja treppide lennukat ringivedamist mööda lava. … Ma ei teagi, teine vaatus vajus kuidagi sellesse ära. Siis tekkiski liiga palju juttu ja tõlgendamist – asju, mida mina ei oleks tahtnud sedasi ette kujutada või näha (Wolandi jutud Jüri Lumiste resigneerunud stiilis).

Võib-olla peakski tegelastest rääkima? Tantsijad on meil peaaegu kõik väljamaalased – samas saavad sellises tükis väga edukalt kaasa teha ja nii palju juurde anda. Woland/Jüri Lumiste – alguses sobis, lõpus (nagu ma ütlesin) ei langenud päris minu tõlgenduse või tajuga kokku. AzazelloJanek Joost. Päris lahe selles osas. Tal on vägev tõrrepõhjahääl. Milleks lõpus see Lennart Mere järgitegemine, ei teagi (oli küll naljakas, aga eesmärk?). Välimus oli nagu Raudpatsil Arabella filmis. Umbes. Helgur Rosenthal Meistrina – tegelikult väga hea. Seni on ta tuntud telesarjast “Hakkab jälle pihta”, mis ei ole ju kõige tõsiseltvõetavam roll, ka Tartu Uuest Teatrist. No ja Võrust. Aga ta esindab väga kindlalt mingit tüüpi, mida ikka etendustes vaja ja Vanemuine võiks teda ise ka rohkem kasutada. Lavastaja-dramaturg, kass Peemot – Katrin Pärn. Ma olen veendunud, et Katrin Pärn on tõesti väga andekas. Tema monoloog Ird K.-s pani mind esmakordselt seda selgelt nägema. Peemotit on ta kuulu järgi ka 2000. aasta Undi lavastuses mänginud. Mõtled temale – jah, eks ta selline kassitüübi esindaja ole, eks😉 . Peemotit õnneks väga palju selles etenduses ei olnud (st – oli küll, aga mõeldes etenduse pikkuse peale, siis protsentuaalselt ehk suht vähe). Ja mina oleks mõnes mõttes tema tegelaskuju lahendust siiski veel flegmaatilisemana näinud. Või flegmaatilisena – sest eile ei olnud flegmaatiline vist ikka. Minu arust oli Peemot paks ja laisk ja ütles vahel midagi laisalt. Eilses lavastuses oli tema kuju pahatihti mingi komöödiategelase osas. Tjah. Otsustagu siis ära, kas on komöödia või midagi muud…. Margarita – tantsija, Maria Engel. Tore lahendus, et temal sõnalist osa ei olnud. Ja need mõned saksakeelsed fraasid, mis ta siis rääkis, tundusid tegelikult üleliigsed. Aga ehk siis sobisid kellegi visiooni ja kasutati ära, et Maria Engel on Saksamaalt pärit. Minu arvates mängib siis kaasa aga isegi tantsijatari nimi, kas pole? Ragne Pekarev kõikides mõeldavates naisrollides – mulle on ta hakanud isegi meeldima. Mõni aeg tagasi ei osanud ta veel näidelda ja see häiris, aga kuna see puudus on nüüd kõrvaldatud, on ta hea. Lisaks on ta ju pikk ja sale, seda kasutatakse visuaalis väga hästi ära. Ja lõpetuseks nimeliselt veel Aivar Kallaste paljudes meesrollides. Väga tore üllatus. Tema kui tantsija leidis kasutust lavastuses, kus ainsa tantsijana vist ka kandis osaliselt sõnalisi rolle – ja hästi! Näos kortsud, nähtavasti hiilgeaeg balletietendustes ongi möödas, aga temasugust talenti on siin väga hästi ära kasutatud.

Ongi aeg oma kokkuvõte lõpetada. Igaüks tehku omad järeldused. Kuulu järgi ei ole lavastusel ka kontrolletendust ega kunstinõukogu veel olnud, tükk sai põhimõtteliselt valmis (?) mõned tunnid enne esietendust ja heli paika siis, kui rahvas lõpuks saali lasti. Kas peale esietendust ka korrektuure saab või tohib teha, ma ei tea. Lavastus kolmevaatuseliseks teha? Või, veel parem, siiski mõndadest steenidest täielikult loobuda? Nägin ka teatrikriitikuid mõned read endast eespool istumas – eks esmaspäeval võib ka lehest lugeda, mida teadjad arvavad. Tõsiasi on, et kõik arvavad kindlasti seinast seina asju – seda etendust on kindlasti võimalik vihata, aga võib-olla ka lausa armastada, kes teab. (Ohu märgiks oli minu arust juba aur esimeses pildis. Ja hiljem veel väga palju auru laval!)

 Arvustused:

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s