28. Sven Hedin “Seiklused Tiibetis”

Reisile minnes laenutasin hulga reisikirju ja valisin neist mõned teele kaasa. Miks mitte Sven Hedini Tiibeti reisikiri? Reisusiht oli meil erinev, aga see ei ole oluline.

Raamat on välja antud Looduse Raamatu 18nda teosena aastal 1932 ja tõlgitud saksa keelest, J. Aunver. Ingliskeelsena on avaldatud veebis Gutenbergi lehel.

Tore oli kätte võtta midagi, mis oli kenasti köidetud, vanaaegsed lehed, isegi illustratsioonid! Reisikiri ise kõneleski suhteliselt samm-sammult, kuidas reisiseltskond edasi liikus, kui palju oli kaameleid, hobueesleid ja hobuseid, kes oli mille eest vastutav, kuhu püstitati laagreid, mida söödi, mida pakuti loomadele ja millised ohud valitsesid looduses ja inimeste näol. Kuidas pidid kaotama mõned/enamuse loomadest, kuidas lahkusid mõned inimesed. Kuidas peeti läbirääkimisi, et Lhasasse pääseda. Ja kuidas Lhasasse ei jõutudki. Omamoodi võluv.

Kasutan Tiit Pruuli tsitaati Diplomaatia lehelt:

Et mõista Tiibetit, tuleb esmalt aru saada sellest, kus ta asub. Tuleb aru saada Tiibeti isoleeritusest. Looduslikust isoleeritusest ja poliitilis-kultuurilisest iseolemise tahtest. Praegune dalai-laama on oma leebel moel kritiseerinud oma eelkäijaid, kes jätsid riigi rahvusvahelisse isolatsiooni, nii et Briti ja India huvi jahtudes täitsid hiinlased hegemooniatühimiku ilma maailma olulise tähelepanuta. Ent pea kõik Tiibeti vaimsed juhid rõhutavad iseolemise olulisust. Ja selles iseolemises on iseseisvuse kõrval tubli annus omaette olemise ihalemist, välismõjude kramplikku vältimise tahtmist.

Usun, et tegelikult kõik, kes poisikesepõlves lugenud Sven Hedini seiklustest Aasias südames, on tundnud Tiibeti platoo hingematvat mõju, selle kättesaamatu maa romantilist tõmmet. Hedin püüdis mongoli palveränduriks maskeerununa Lhasasse jõuda. Tiibetlaste vastuseisu tõttu ei läinud see tal korda. Nikolai Prževalski oli meile meie nõukogude nooruses ehk tuntumgi rännumees kui Hedin (ja mitte sellepärast, et ühe seltskonnateooria kohaselt olevat Stalin Prževalski sohilaps). Ka tsaarivalitsuse luureülesandeid täitnud Prževalski ei jõudnud Lhasasse. Küll aga marssis püsside toel 1904. aastal Tiibeti pealinna Francis Younghusband, brittide maailmas tuntuim Tiibeti-rändur. See kõik oli üks osa sada aastat kestnud „suurest mängust”, Vene ja Briti impeeriumide võitlusest mõjuvõimu pärast Kesk-Aasias. Sellest mängust, mille teravik ei olnud enamasti siiski Tiibetis, olid haaratud suurvaimud nagu kirjnik-luuraja Arthur Conolly, kunstnik-luuraja Nikolai Roerich, budist-luuraja Agvan Doržijev. NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin oli idast huvitatud isikliku intellektuaalse mängu mõttes, aga ka põhjusel, et pidas trajektoori Mongoolia-Tiibet-India-Hiina oluliseks teeks revolutsiooniliste ideede viimiseks Aasiasse. Rääkimata väiksematest seiklejatest, müstikutest, okultistidest – meie paljasjalgse Tõnissonini välja –, kes uskusid, et Tiibetis oli kunagi eksisteerinud kõrgkultuur, kus oli tuntud „mingi kummastav eriline sünteetiline meetod, mis kujutas endast universaalse teadmise kõrgeimat astet”.

Rootsi keeles lühidalt Hedini ekspeditsioonidest.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s