Üks džinn ehk Onegin Vanemuises

Ostsin piletid ooperisse. See Onegin esietendus juba kaks aastat tagasi aprillis. Lavastaja Dmitri Bertman on kavalehel öelnud, et on Oneginit lavastanud nii mitu korda (7+1), iga kord midagi juurde leiutanud, uusi kontseptsiooni pakkunud – sedapuhku aga taastas Stanislavski 1922. aasta lavastuse Bolšoi Teatris. Mis toona tundus moodne, tundub tänapäeval retrona, kirjutab ta kavalehel.

Täpselt nii ka on – ja see traditsioonilisus ehk retro on nii rahustav, teate. Saad rahus keskenduda laulule, kuna mingit muud modernsust ei pea tõlgendama. Muuhulgas oli lavakujundus väga huvitav – st. pigem kunstnikutöö (Igor Nežnõi Moskvast), mitte ainult lava. Piltide vahel laskus nelja sambaga eesriie, mille keskele kuvati pilt aastaajast või kohast, edasi pilt 1920ndate lavastusest ja siis läks etendus edasi – vaheriie tõusis üles ja meie ees olid alati needsamad sambad, olgu siis tegemist Larinite mõisaga, pargiga, duellipaigaga või vürst Gremini lossiga. Viited ikka samale vanale etendusele ja Suurele teatrile.

Onegin

Vanemuise kodulehelt

Osatäitjad – kõikidel väga ilus hääl. Vahel juhtub sekka mõni, kelle tämber ei istu – eilsel etendusel ei olnud ühtegi sellist. Mulle meeldis väga Roland Liiv Lenskina (Soome rahvusooperist….?). Tatjana osatäitja oli Maria Fontosh (Rootsi….? Vene-Ukraina päritolu). Väga võimas hääl, aga eriti võimsad pianod. Paistab, et varasemates etendustes on tal tumedad juuksed ja tume pats. Ei tea, miks nüüd blondimaks tjuuniti. Samamoodi oli hea hääl ja ilus väljanägemine Onegini osatäitjal Janis Apeinisel (Läti rahvusooper). Ei tasu alahinnata näitlejate välimust – tihtipeale on hääled võimsad (vaatasin youtube’ist täna paljusid), aga pildiga vaadata ei sobi, kuna ei teki hetkekski tunnet, et Tatjana on noor ja kogenematu, kui pildis on kogenud keskealine sopran…. Vürts Gremin (Märt Jakobson) oli ka väga lahe – esiteks selline tõrrepõhjahääl, teiseks NII PIKK mees, lühikese Tatjana kõrval mõjus lausa efektselt (tegelikult peaks vist olema vana mees ja see kontrast pidanuks mõjuma).

Lõpustseen oli võimas (just need pianod!), kuigi Onegini dramaatiline enese pikali heitmine mõjus koomiliselt🙂.

Tavainimene võtab ka toredasti kokku – kuigi temal on olnud teised osatäitjad paljuski, ma usun, et eilne koosseis oli parem.

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s