30. Åsne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees”

kabuli-raamatukaupmeesSelle raamatu haarasin raamatukogu riiulist lihtsalt seetõttu, et mõtlesin üksi lõunale minna ja siis on hea midagi sirvida. Tjah, ei teagi, mis selle raamatu kohta öelda. Silma jääb see, et kaasaegsest põhjamaisest kultuurist pärit naine on sattunud teise kultuuri ja tõlgendab (ehk kirjutab) kõike läbi oma prisma. Puudub justkui kohaliku kultuuri tunnetus, kogu raamatus on ainult tolm, lagunenud majad, inimeste alatus, mõni üksik on veatu (nagu see noorim tütar Leila)… Kuidagi vastik lugeda. Ma saan aru, et aastal 2001 võis Afganistanis suhteliselt keeruline aeg olla, aga see raamat tekitab ju lausa üleolekut ja põlgust islami suhtes jälle… Ammugi on jube mõelda, et kirjanik läks selle perekonna juurde aastaks elama ja kirjutas siis (vist küll pseudonüümidega) nende kohta sellise loo… Sellise asjaga võib hakkama saada ainult tänapäeva ajakirjanik Läänest, Skandinaavia heaoluühiskonnast…. Võtab tõlgendada naisküsimust, perekonnatraditsioonide küsimust… isegi pulmade ettevalmistused ja kirjeldused sisaldasid pisut liiga küünilist vaatenurka.

Raamatu keskse tegelase Sultan Khani prototüüp Shah Muhammad Rais andis asja ka kohtusse ja lõpuks nõudis kohus kirjanikul 125 000 NOK’i kahjutasuna välja, kuna too on tunginud nende privaatsfääri ja teinud elamise kodumaal keeruliseks. Shah Muhammad Rais ütleb iiri reporterile 2010. aastal:

“I also believed she should live with a family to really gain an understanding of Afghan society from the inside. I wanted her to see that two decades of war had not diminished the morale of Afghans and hope was growing after the Taliban’s defeat. I was expecting her to write of such things but instead she misused our hospitality and our sincerity. She was not honest.” In addition to accusing Seierstad of gross misrepresentation and betrayal, Rais also argued that she misread the dynamics of Afghan family life, with its traditions of arranged marriage and polygamy, and its emphasis on obligation and duty above individual happiness. Her book, he claimed, was coloured by her own pre-existing prejudices.

“She came here with a picture of Afghanistan already in her mind and she wanted to find a frame for it. She used me and my family as that frame,” he said. “It really hurts me that so many people think I am a bad man as a result.”

Ja ma saan sellest nagu täiesti aru. Loomulikult on asju, mille vastu afgaani naised tahaksid võidelda, aga seda võitlust ei saa neile peale suruda “langenud moraaliga” Skandinaaviast – Afganistaanis vaevalt et kunagi selline vabameelsus toimima hakkab. Või kes teab. Raamatus ei olnud kübetki sisemist mõistmist millegi suhtes – sellest on äärmiselt kahju. Eriti selles valguses, et tegemist on bestselleriga. Rais on kirjutanud oma vaste Once Upon A Time There Was A Bookseller in Kabul, kus teda külastavad kaks trolli Norrast, et uurida, kuidas mõjub režiimi kokkuvarisemine.

Wikipedia

Wikipedia

Rais räägib ka (2006. a) Svenska Dagbladetis, mis teda raamatu juures häiris – ta väidab, et sellest ei ole midagi, et teda negatiivselt kujutatakse, aga teda häirivad moonutatud või valede faktide pähe esitatud asjad. Minu arvates ongi olukord kahetsusväärne: raamatukaupmees võtab norra ajakirjaniku enda majja (loomulikult tasuta) elama, kuigi külaliste vastuvõtmine oli keelatud. Muuhulgas tähendas see ka riski ajakirjanikule endale, aga raamatukaupmehe pere püüdis teda kaitsta. Miks? “Meid on sedasi kasvatatud, et külaline on Jumala poolt saadetud ja iseäranis kui tegemist on naisterahvaga, on tal vaja kaitset.”

Olgu nende ühiskond, milline on – meie omast on see erinev, Skandinaavia omast veel eriti, halb on lugeda läbi sellise prisma kirjutatut…

Ma imestan, et ma ei leia Eestis sellel teemal midagi kirjutatut. Ainult Kadri Simson väidab, et oleks ise tahtnud selle raamatu kirjutada. Postimees, EPL…. kas see debatt siis Eestisse ei jõudnud toona?

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

30. Åsne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees” on saanud 2 vastust

  1. Hanna ütles:

    Jah, Sul võib isegi õigus olla mõnes mõttes ;)) Aga mulle see raamat meeldis(südant pahaks ei ajanud) ja kui sinna otsa lugeda Jari Tervo Laylat või Khaled Hosseini Lohejooksjat (ajasid ka südame pahaks?) siis seal see elu ongi selline! Hõimu seadused on asi number 1. ja kuskil seal lõpus on naine ja tema õigese(tus)d. Sa oled veel noor ;)).

  2. sehkendaja ütles:

    🙂 Tänan komplimendi eest. Nii noor ma enam ei ole ja tean, et skandinaavid tõlgendavad ka minu enda elufilosoofiat veidi patroniseerivalt, mõeldes: “õnnetu naine”, kui näevad meie elukorraldust. Mina olen aga sellega päris rahul just nii nagu asjad on. Ma ei suuda seda neile kunagi selgeks teha – nad on teistsugusest maailmast. Seega ma ei saa kuidagi uskuda seda, mida kirjeldab Seierstad – selleks oleks vaja sisepilku, mitte sellist kõrvaltvaataja oma, kes tõlgendab enda mätta otsast.

    Pealegi oli see, mida ta tegi, inimlikus mõttes inetu. Ajakirjanikele ja skandinaavidele, tundub, oleks nagu rohkem lubatud kui lihtsurelikele.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s