34. Tove Jansson “Solstaden”

SolstadenSeda raamatut lugesin ma liiga kaua. Ei mäletagi, millal alustasin, sestap pidin jätkates esimesed 50 lehekülge uuesti üle lugema. Nüüd ka jäi ikkagi puudu järjepidevast lugemisest, mis sellise lühikese loo puhul oleks vajalik (191 lk).

Raamatu tegevus toimub ühes päikeselinnas ehk linnas, kus paistab aasta läbi päike, USAs. Sellises linnas on ainult vanadekodud ja hooldekodud, seal on kogu aeg vaikne. Samas on Tove Janssonile omaselt erinevad isikud kokku sattunud, galerii inimestest ongi liiga suur, et sellise hüppelise lugemisega meelde jääks. Soovitan kindlasti alustada ja lõpetada ca samal päeval või järgmisel päeval.

Tegelasteks on Hannah Higgins, Elizabeth Morris, Rebecca Rubinstein, Evelyn Peabody, õed Pihalgad Batlikumist (surevad vahepeal ära), Tim Tellerton, mr Thomson, meistrimees mr Johansson, majaemand Catherine Frey ja pansioni (Butler Arms) omanik, vana miss Ruthemer-Berkeley. Lisaks kaks noort – hooldaja-koristaja Linda ja Bounty laeval külalisi teenindav Joe (Bounty-Joe), kes sõidab motikaga (Honda 71) ja ootab kirja Jeesusrahvalt – Jeesus pidada nimelt peagi saabuma ja Jeesusrahvas peab talle kirja saatma ja õigel ajal kohale kursuma. Linda on põhimõtteliselt nagu noor ingel. Alati sõbralik, naeratav, leplik, toetav, aga sugugi mitte allaheitlik või selle taha kaduv. Seevast Peabody on nagu Filifjonka. Isegi tema hiirenägu on mitut puhku nimetatud. Tahab kõigi vastu olla sõbralik, hooliv, tähelepanelik – ja on seeläbi hirmus tüütu. Tegelikult on see tema õnnetus, ta ei oska teistsugune olla, ometi on see joon temas ääretult tüütu, kõikide jaoks. Thomson on niisama vanamees, kes kiusab Freyd või kedagi teist, aga muidu suht ohutu. Teeb salaja oma toas suitsu ja sööb küüslauku :). Rubinstein on juudiproua, kes on tuntud oma kübarate poolest ja iga-aastasel kevadballil võidab alati esikübara auhinna. Ta on konkreetne, saab hästi kõigega hakkama, mõnusalt üleolev ebaoluliste asjade suhtes, terava keelega, kui vaja. Peab regulaarset kirjavahetust oma pojaga – ja see häirib teda. Et kirjutavad igasugu mõttetuid asju, mis kumbagi poolt ei huvita. Kirjutab vahel vürtsikaid sõimukirju, mida iial ära ei saada. Kuni lõpuks saab aru, et on aeg kiiresti see õige kiri kirjutada, sest millalgi võib olla liiga hilja. Preilid Pigalgad (kuskilt Baltikumist ;)) on õdedepaar, käivad kogu aeg koos, loevad kogu aeg raamatuid. Kui üks siis kokku kukub, haiglasse viiakse ja seal sureb, tuleb teine tagasi, võtab kõik raamatukoguraamatud, mis neil käes, tagastab raamatukokku ja sureb siis. Tim Tellerton, endine revüüteatri staar, saabub linna samal põhjusel, mis teised – vanaks jäänud. Tema elab vastas asuvas teises vanadekodus.

Erinevaid perspektiive saame kogu raamatu vältel – käime pea kõikide tegelaste sees mõnest peatükist läbi. Tegelikult tore raamat, eesti keeles oleks isegi ehk parem lugeda.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s