35. Cecilia Ekbäck “I vargavinterns land”

I vargavinterns landEhk originaali pealkiri “Wolf Winter”. Lugesin Svenska Dagbladetist, et selline kiiduväärt debüütromaan, polnudki aega rohkem süveneda ja hea, et sellise uduse küsimise peale (debüüt, kiideti SvD-s) raamatu üldse poest kätte sain. Ootamatult avastasin tiitellehelt tõlkija nime (Ing-Britt Björklund). Raamatu kaanel on kirjaniku kohta öeldud, et tegelikult tegemist siiski rootslasega, kes on Stockholmis sündinud ja üles kasvanud Hudiksvallis. Kuna on tegelenud turundusega rahvusvahelises firmas, siis on töötanud suurema osa oma täiskasvanuelust välismaal ja nüüd elab oma perega Calgarys, Kanadas. (Selles suhtes veidi Käbi Laretei juhtum – et justkui eesti kirjanik, aga eestlane peab lugema tõlkes).

Tegevus toimub 1711. aasta suvel “Lapimaal” Põhja-Rootsis ja kestab järgmise kevadeni. Svartåsenis. On väga raske ja külm talv. Maija ja Paavo kolivad Soomest oma kahe tütrega (Frederika ja Dorotea) sinna uusasukatena elama, olles vahetanud elamise Eroneniga, kes on Paavo sugulane. Paavol oli seal mingi veekartus tekkinud (pidada nägema kunagi uputatud inimeste vaime vms), loodavad üle saada. Siis aga leiavad juba saabudes metsast laiba, mees on lõigatud lihtsalt eest katki, soolikad väljas. Selgub, et üks selle kandi mees, Eriksson. Rahvas ütleb, et mägi on kuri (Svart- /Must-), ebausk, hirm. Mingil hetkel tapab Erikssoni naine nii enda kui oma kolm last omaenda kodus (laseb maha). Lapsi ja perekondi on seal ennegi kadunud.

Lisaks elavad seal läheduses laplased, keda ka paljudes imeasjades süüdistatakse. Kuigi Orädd (Kartmatu) on oma šamaanitee jätnud ja kirikusse pöördunud. Maija on kogu ebausu (ja tegelikult ka usu) vastane, tema usaldab mõistust ja ratsionaalseld lahendusi. Ometi seisab ta vanaema Jutta tihtipeale tema kõrval ja annab nõu, kuigi vanaema on surnud. Frederikal hakkavad samuti tekkima võimed, aga sellest ei saa emaga rääkida, kuna ema ei luba rumalusi mõelda. Ometi on ainult Frederika ja ema need, kelle järel käivad hundid – tegelikkuses vaimud.

Sündmusi tegelikult ei jaksa ju ümber kirjutada, kuigi neid on. Külas uusasukate seas on näiteks Nils ja Kristina, kes on aadlisoost, elavad poegadega seal, tütred aga õe juues head kasvatust saamas. Kirikuõpetaja Olaus. Endise kirikuõpetaja noor lesk Sofia. Köster Lundgren. Gustav. Henrik. Sündmusi harutatakse lahti siiski detektiivi kombel – enamasti teevad seda Maija, Frederika ja Olaus, omasoodu. Kuniks leitakse lahendus. Ja teine. Ja Kolmas. Enamvähem et kõik erinevad kadumised-tapmised on seotud kolme erineva asjaga.

Võib tunnistada, et lugemine läks päris kiiresti. Samas peab ka tunnistama, et tegelikult on see raamat ikkagi moodsa bestselleri moodi üles ehitatud, selliseid sügavaid ja sisemisi kaemusi siit ikkagi ei leia, midagi hinge otsekui ei puuduta. Liiga palju sigrimigri. Kõikidel on mingid hirmsad saladused, no peaaegu absoluutselt kõikidel. Ja mitme puhul pole muu peale tuldud siis kui lastepilastus, eks…

18. sajandi alguse eluolu edasiandmine ei ole seekord nii vastumeelne, kui nt Kristina Sandbergi puhul 20. sajandi alguse edasiandmine. Kohati tundus, et liialt tänapäevased teemad ja probleemid, aga las siis olla. Kuidagi on puudu usk looduse vägevusse või millessegi inimesest tugevamasse – ma miskipärast ei suuda uskuda, et tolleaegne inimene suutis nii ratsionaalselt ümbritsevasse suhtuda kui Kättemaksukontori Friida. See annab pigem edasi tänapäeva skandinaavlaste suhtumist ümbritsevasse maailma – mina olen selle keskel ja saan kõike muuta. Lisaks on nõiaprotsessid just lõppenud, aga inimestes elab see hirm alles (seda oli pisut ka edasi antud). Lisada siia looduse lähedal elavate rahvaste uskumusi üleloomulikesse olenditesse – enamasti olid need raamatust puudu, surnute vaimud olid huntides… Jõulude pidamine sarnanes väga tänapäevase Rootsi jõuluga (nagu Karlssonis – kõik teevad kõigile kinke).

Samamoodi Soomest ja Rootsist kui kahest erinevast maast rääkimine tundus kummaline, aga kes teab, ehk mõtlesid siis erinevate keelte kõnelejaid… (Minu arust öeldi, et kolivad Soomest Rootsi, kuigi üle Botnia lahe teisele poole kolisid, üks ja seesama maa kõik). Mõnes mõttes omamoodi videvikusaaga jälle, kindlasti teismelistele tüdrukutele päris paras lugemine.

 

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s