36. Tomas Bannerhed “Kaarnad”

kaarnadSee debüüt pälvis 2011. aastal Augustpriset‘i ja aastast 2012 on raamat mu riiulis lugemist oodanud. Nüüd siis võtsin kätte ja lugesin läbi – kirjanik ise on juba Tartus, homme ja ülehomme saab temaga isegi kohtuda.

Ütlen kohe ausalt, et mina ei ole kahjuks selle raamatu sihtrühm – esiteks ei meeldi mulle depressiivsed rootsi raamatud. Siin on väga palju huvitavaid looduskirjeldusi ja peategelase loodusarmastus ja teadmised lindude kohta on väga muljetavaldavad. Ometi ei jää see looduse tunnetamine siin minu arvates ülekaalu. Pigem ikkagi 468 lehekülge hirmu, pinget: “mis juhtub?” Elu maal, juured, aja muutumine, isa nõrk närvikava… (Selles suhtes liigutas mind tõesti Aili Paju raamat palju rohkem).

Tegemist on 1970ndate aastate Rootsiga, mil elu maal ei olnud enam seesama mis varemalt. Helme kirjutab Ekspressis, võrreldes teatud määral Kertu filmiga – et jah, maal võib elu paista idülliline, aga inimsuhted võivad mokas olla. Prima Vista leheküljel tutvustab autor seda järgmiselt: “Autor on öelnud, et teos võrsus süütundest. Kasvas ju temagi üles talus ja ka temast oleks vanemate nägemuse järgi pidanud saama maaharija, kuid ta hakkas sellele plaanile vastu: „Tundsin juba varajases nooruses, et olen nagu valge vares seal talus. Olen viimane põlvkond, kes on kasvanud selles keskkonnas. Tundsin vajadust see välja kirjutada, et päästa see unustusse vajumisest. See on kadunud maailm, kus nüüd tegutsevad suvemaja soetanud sakslased ja taanlased.”

Kaus kirjutab Sirbis, et tegemist on isa-poja suhte romaaniga. Selles on tal täiesti õigus. Kuidagi märkamatult tuleb välja, kui sarnased on need isa ja poeg, ometi kui erinevatest ajastutest ja kui erinevate “maailmadega”. Kaus vastandab, ütleb, et nad on erinevad – minu arvates tuligi välja, kui sarnased nad olid. See kaldumine hirmule, omaette olek, särav mõistus (millele tegelikult tihti vihjatakse). Kui sõbranna Veronika isa kuulab klassikalist muusikat, joob veini ja räägib Hesse Stepihundist, nimetab peategelane Klas, et nemad kuulavad ainult Lill-Babsi ja vennad on nimedki ühe tema loo järgi saanud. Tegelikult selgub raamatu lõpu poole, kui isa üle mitme aasta Klasi tuppa tuleb (koputades, poisid istuvad lukus uste taga kogu aeg) ja perekonna vana fotoalbumit näitab, et tegelikult on Klas nime saanud isa vanaisa isa järgi. (Isa enda nimi, Agne, pärines isa vanaisalt). Seega valus arusaam sellest, kuidas juurte järjepidevus siiski kaob, seda ei mõisteta, seda tuntakse kui taaka, sellest soovitakse vabaneda, oma teed käia.

Lisaks kontrast kahe perekonna – Klasi ja Veronika perekonna vahel. Klasi emal on raske, mees elab oma maailmas või on elust väsinud, kaldub hullumeelsusesse. Ema püüab teda toetada, pisaraid alla suruda, leida päikesekiirt, pakkuda lastele mälestusi ühisest idüllilisest perest. Veronika ema aga sõidab Veronikaga tagasi Upplands-Väsbysse, isa jääb üksikuna maamajja, suutmata end selles üldse leida. Maja ja talu pole selle kultuuriinimese jaoks see, mis Klasi isa Agne jaoks. Mõlemad varateismelised häbenevad oma isa – kumbki täiesti erineval moel.

Ega oskagi sedasi kokku võtta. Igatahes on õhtus pidev hirm (nagu öeldud), et midagi juhtub, millal see juhtub… Kuni lõpuks siis juhtubki ja isa uputab end ära.

Piinlik lausa tunnistada seekord, et igav oli lugeda. See sõltub võib-olla tõlkest – kohtumisel kirjanikuga selgus ikka, et tema otsis sõnu tikutulega ja vaatas, et täishäälikud täidaksid oma eesmärki. Isegi kaashäälikud täitsid tihtipeale oma loodushääli edasiandvat funktsiooni. Kui kirjanik paralleelselt tõlkega oma raamatut ette luges, oli ka näha, et kohati olid lausete tonaalsused teised, rääkimata siis sellest, et eesti keeles ei olegi võimalik kõike selliste häälikutega edasi anda…. Samas selgus ka kohtumisel, et tõlk pani vestluse tõlkimisega konkreetselt mööda – ja väga mitmel korral. Mõte muutus hoopis teiseks.

Aga selle Augustpriset’iga on varem ka juhtunud, et kriitikud ülistavad ja mina kehitan õlgu ega saa neist aru. (Kuigi vaatan võitjate nimekirjast, et olen üllatavalt palju nendest läbi lugenud ja mitmed on päris head olnud. Teiste puhul jälle on tunne, et on tahetud tunnustada kirjaniku elutööd ja valitud veidi suvalisem raamat. Bannerhed on esimene, kes on debüüdi eest saanud).

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s