40. Urmas Vadi “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”

kuidas-me-kõik-reas-niimoodi-lähemeMõlgutasin mõtet see raamat millalgi ette võtta juba ammu. Pealkirja järgi kangastus umbes midagi sellist, kuidas kõik järjest marsivad kuskil. Nüüd, raamatut lugenuna, ütleksin, et selle raamatu väljastpooltvaataja pealkirja võiks kokku võtta luuleridadega (mitte täpne tsitaat): Ma tundsin väikest Urmast, kes ükskord mõtles surmast (parafraseering Runneli luuletusest). Sest hoopis sellest on sedapuhku raamat – ikka Urmas Vadi vindiga, aga siiski järjest. Kuidas läheb üks, kuidas teine, kuidas nad sedasi järjest lähevad, võib-olla läheme meiegi, kes me endi arust veel elame. Kuniks lõpuks jääb kõik Allaberdi juurde pidama.

Kõik on kirjutatud äärmiselt lihtsalt – umbes et kõrvaltänava poiss jagab. Aga kuskil on ikka sees vadilik vint, mis ei lase asjal liiga labaseks minna ega samas ka liiga peenutsevaks.

Kuigi veidikene see tunne jäi, et “olen ju kirjanik ja saan kulka stippi ja sellepärast peaksin ju midagi kirjutama ka.”

Teised sõnastavad ehk paremini:

  • Lugemissoovitus: “Ma ei tea kas see raamat oli eneseusust, enesepõlgusest ja eneseotsingust aga igatahes vihjas ta üsna selgelt, et ebameeldivad ja valusad asjad juhtuvad meie elus ja nende põhjuste teadmine võib-olla ei muudagi midagi kui me ei lase neil muuta oma suhet iseendaga.”
  • Delta.
  • Lõik esimesest novellist Vikerkaares.
  • Loterii.
  • Kaupo Meiel Sirbis.
  • Paul Raud Müürilehes.
This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s