42. Ketil Bjørnstad “Jõgi”

jõgiMulle jäi Ketil Bjørnstadi eelmisest raamatust hea mulje meelde (ega suurt muud midagi – tore, et olin üles kirjutanud ja sain oma mälu selle abil värskendada). Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, tundus kõik kuidagi tuttav ja siis saingi aru, et tegemist on triloogia teise osaga.

Nagu ka esimeses raamatus, on siia põimitud mõtteid muusika kohta. Ega mina nimetatud teoseid tegelikult enamasti ei tea, aga siiski on põnev kuulda, mis tunded ja mõtted võivad teatud teoste osas tekkida, kuidas range klaveriõpetaja muusikaelu lahti seletab, kuidas mainib tuntud pianiste (see võlus mind ju ka Käbi Laretei raamatute juures). Ka see, kuidas ta kirjeldab erinevate helistike värve ja meeleolusid. Minu ei saanud tegelikult kuni eelmise laulupeoni aru, et erinevates helistikes mängides tuleb samale teosele erinev varjund – võib-olla on see lihtsalt enesestmõistetav. (Toona oli jutt Pärt Uusbergi loost “Muusikale” – helilooja oli kirjutanud F-duuris, aga laulupeo laulikusse pandi G-duuris, et justkui lauljatele sobivamaks teha… Värving oli tõesti hoopis teine).

Tsitaati ära tuues peab muidugi arvestama, et paljudel juhtudel on tegemist võrdlusega mõne tegelasega, mis ei ole nii universaalne kui muu. Ometi annab palju juurde see Norra maastik, millest kirjanik lähtub – ka meie teame, milline on lumi märtsis või lehed sügisel või rohi peale talve.

C-duur on valge nagu lumi, nagu Beethoveni esimene klaverikontsert, nagu Cathrine nahk kevadel.

Des-duur on kollane nagu rohi pärast talve, nagu Marianne Skoogi juuksed.

d-moll on veel kollasem. Nagu sügisene lehestik.

Es-duur on valkjashall ja läbipaistev nagu vesi.

e-moll on hallim, nagu lumi märtsis või nagu meri pilvede all.

F-duur on pruun nagu viljapõllud augustis.

fis-moll on mitmevärviline nagu liblikad vihmas.

G-duur on sinine nagu taevarand päikeselisel päeval.

As-duur on kahvatupunane nagu Anja huulte värv.

A-duur on sügavpunane nagu Itaalia tellismajad või nagu Selma Lynge värvitud huuled.

b-moll on valkjaspruun nagu liiv. B-duur on nagu võilill. H-moll on pruunikashall nagu puutüved Anja toa akna taga. (lk 289, tõlk. Elvi Lumet. Muutsin ainult omaalgatuslikult mollide tähed väikesteks, kuigi algavad uue lausena. Kuidagi kummaline tundus suure tähega, kuigi äkki tohib).

Mind võluski selle raamatu juures nähtavasti ära muusika. Muus osas on romaan tegelikult lihtne lugeda ja jälgida – tegemist on küll suhteliselt tumedate teemadega, aga taas kuidagi lihtsas võtmes. Loed, aga ei masendu, kuigi loetu taga on kogu aeg mingi ähvardus, mingi kummaline pinge. Isegi siis, kui tegelikult valitseb suures osas lihtsalt armastus.

Nagu öeldud, oleme tagasi triloogia esimese osa paikades – tegevus toimub kahel pool jõge. Elvefareti tänaval, lepikus, jõe (elven) ääres, teine maailm on aga Selma Lynge klaveritundides teisel pool jõge. (Ja Sorgenfrigatal, kus peategelane üürib oma endiselt klaveriõpetajalt saadud korteri välja sõbrale Rebeccale, kolides ise Anja ema majja. Üürivahe tõttu saab endale lubada rohkem harjutamist ega pea plaadipoes lisa teenimas käima). Seekord läks lugemine ka kiiresti, mõnus oli lugeda (back on track, tundub. Ma vahepeal ei lugenud ju üldse). Lugedes aga mõtlesin, kas see sisu mind mitte pisut ei häiri lausa? Ei oska vastust anda. Soovitan endiselt gümnasistidele – ei ole halb lugemine. Taevani seekord kiita ei julge, kuna ei oska seisukohta võtta. 🙂

Nüüd näen, et Norra Dagbladetis sõnastab kriitik Kåre Bulie midagi sarnast:

«Elven» er ikke uten fortellerdriv, men hviler på en temmelig klisjéaktig kunstnermytologisk forestillingsverden der kvinnene er muser og lidelsen og skapelsen er intimt knyttet sammen, og er aldri redd for banaliteter: «Så mye større natten er enn dagen, tenker jeg».

Aksels høystemte tanker overlater i det hele tatt lite av refleksjonsarbeidet til leseren – «Elven» er for ordrik, ikke sjelden irriterende snakkesalig.

Visst har Bjørnstad imponerende kunnskaper om musikk, men han begrenser seg ikke tilstrekkelig. Den dypt alvorlige romanens voldsomme følelsesmessige krumspring tatt i betraktning, ble jeg påfallende lite berørt av den.

Eesti keeles:

Romaanist “Jõgi” ei puudu jutustamistung, mis siiski põhineb suhteliselt klišeelikul kunstnikumütoloogilisel kujutlusmaailmal, kus naised on muusad ning kannatus ja loomine on intiimselt seotud, ega pole hirmu banaalsuste ees nagu: “Mõtlen – kui palju suurem on öö päevast.”

Akseli valjud mõtted jätavad lugejale üldse vähe mõttetööd – “Jõgi” on liiga sõnaohter, mitte harva ärritavalt paljusõnaline.

Muidugi on Bjørnstadil muljetavaldavad teadmised muusikast, ent ta ei piiritle end piisavalt. Selle sügavalt tõsise romaani jõulist tunnetetulva arvestades liigutas see mind üllatavalt vähe.

Peategelane Aksel Vinding (18) nimelt hakkabki 35-aastase Marianne Skoogiga kokku elama – oma armastatu noore emaga. Marianne Skoogi suitsidaalsed kalduvused (ärgem unustagem, et Anja näljutas end surnuks ja Bror Skoog, Anja isa, lasi keldris omal ajud sodiks). Peategelane Aksel Vinding jõuab ka oma kuulsusrikka debüüdini, mis õnnestub. Sellega lõppeb raamat. Siiski mitte õnneliku lõpuga. (Ühesõnaga see kogu mitte-õnnelik-lõpp on ju kogu raamatu vältel õhus ja tegemist ei oleks norra tunnustatud romaaniga, kui kõik väga roosiliselt sujuks).

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s