43. Tove Jansson “Stenåkern”

stenåkernSelle raamatu laenutasin juba aasta algul suures Tove Janssoni tuhinas. Toona saabus mingil hetkel vist küllastus. Seega ootas see “Kivipõld” mind suhteliselt truilt öökapil sellest ajast saadik. Kui siis lugema hakata, saab läbi mõne tunniga. Raamat räägib pensioneerunud ajakirjanikust Jonasest, kes peab kirjutama ühe inimese eluloo, keda ta otsustab nimetada Y-ks, kuna Y on tema jaoks kõige ebameeldivam täht. Jonas on kogu elu oma tööks kasutanud sõnu, seetõttu neid väga olulisteks pidanud. Seega algab raamat kuidagi/mingis mõttes in medias res, Jonase ühe esimesena kõlava repliigiga sõnade tähenduse kohta:

Jo jag är tyst, sa Jonas. Och vet du varför jag är tyst, det är därför att jag har förstört för många ord i det här jobbet, alla mina ord är nernötta och överansträngda, de är trötta om du förstår vad jag menar, de kan inte användas längre. Man borde tvätta dem och börja från början. (lk. 8).

Jah, ma olen vaikne, ütles Jonas. Ja tead, miks ma vaikne olen, sellepärast, et ma olen liiga paljud sõnad ära rikkunud oma tööga, kõik mu sõnad on ära kulunud ja ülepingutatud, nad on väsinud, mõistad, neid ei saa enam kasutada. Need tuleks puhtaks pesta ja otsast alustada.

Mõnes mõttes oleme kohe peategelasega ühel poolel ja mõistame teda. Samas selgub ju raamatu vältel, et seesama peategelane on elu aeg olnud enesekeskne, otsides sõna ja kasutades sõnu, on ta olnud hoolimatu või pole teda vaat et olnudki oma perekonna jaoks. Naine on raamatusündmuste toimumise ajaks surnud (kuigi ühe peatüki jutustab just tema), siiski on kaks tütart, kes oma vana isa suvepuhkusele suvilasse veavad. Jonas otsib teed, et Y elulugu kirjutada, ent ei suuda. Materjali on juba liigagi palju, aga ta ei suuda anda asjale seda isiklikku puudutust, mis võiks kogu materjali lugejala põnevaks teha. Meie aga selle raamatu lugejana oleme algusest saadik kahtleval seisukohal, kas tegu ei ole pigem autobiograafia kirjutamisega. Kui Jonas lõpuks asjaliku joone kõrvale heidab ja püüab kirja saada ainult tunnetust, luuletades ümbruskonna ise, kasutab ta tegelikult pilte ja fraase omaenda elust.

Nagu Tove Janssoni puhul ikka, ei ole siin mingeid vastuseid. Ei ole häid, halbu, pigem selline muumimammalik armastus, mida on tunda kogu hirmu, pettumuse ja väsimuse taga – tütarde, naise jms foonil. Lühike romaan, ongi nagu üks Muumi lugudest… (eks kahju, et kõike annab muumide maailmaga võrrelda, mis ta on kirjutanud).

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s