nõutus seoses kontserdiga

Reedel käisin Vanemuise sümfoonikute hooaja avakontserdil. Ja olen nõutu. Kuulan praegu igaks juhuks päev hiljem Estonias üles võetud salvestust, et mõista, kas suudan olla leplikum. Osaliselt suudan – ilusate kohtade ja osade juures. Aga mind ikkagi häirib, kui mingid asjad on valed, mistõttu ei saa rahulikult kuulata, vaid pead olema pingul, millal järgmine valenoot või küündimatu tämber või vale sõna tuleb… Tegelikult on asi muidugi selles, et mulle hakkas juba enesestmõistetavana tunduma selline maailmatase nagu oli Joona lähetamisel või Pärdi patukahetsuskaanonil. Pigem on erandiks siiski see, et Tartus võib kuulda samal tasemel muusikat kui suurtel maailmalavadel. Muusika ja muusikud on sellegipoolest igal pool ju võlurid – ise ma ei suuda kellelegi sellist elamust pakkuda, seega võiksin moka maas hoida. Onju.

Nüüd siis Brahmsi “Reekviemist”, mida üleeile kuulamas käisin. Kuulan praegu kõrvaklappidest paralleelselt oma plaati ja siis Vanemuise esitust. Jään mõnes osas tõesti enda juurde:

– väga halva mulje jätab, kui teos algab vale noodiga😦 (salvestusel min 5:20). Ses osas pidin puhkpillide madalates helides korduvalt pettuma. Kahju. Ma ei ole suur muusikatundja, aga kui ikka vale või ebapuhas noot nii selgelt juba alguses, siis see annab häälestuse….

– teiseks tundus, et just esimeses osas oluliste kohtade peal ei suutnud koori sopranid vabalt ja trillerdava kergusega ülemisi noote võtta, neid, mis olid pianos. Pingutus kostab saali ära. Forted olid ju võimsad…

– kui juba vingumiseks läheb, siis pean ütlema, et mind häälestas veidi negatiivselt ka see, et lavale saabunud Rootsi artistidest ühel oli käes ruuduline papptops. Veega? Kohviga? Pole ju oluline. Aga kui solistil on tõesti vaja lavale vett, siis võiks selle sinna asetada vähemalt ilusas klaasis, ehk isegi eelneval kokkuleppel. Asjale ei aidanud kaasa, et solistide nootidel ei olnud ka ümbriseid. Olen elu jooksul palju kooriga esinenud – ükskõik, millise kooriga, isegi kooriga Rootsi – alati palutakse hankida mustad kaaned, mille vahel oma nooti hoida. Nüüd jättis solistide selline suhtumine kuidagi lohaka mulje. Tuleme teie provintsi esinema, võtame papist topsi reekviemile lavale kaasa ja nootidele ei viitsi ka ümbrist panna – üks küla kõik ju!

– soprani osas saabus lepitus, kui ta laulma hakkas (salvestusel ca 44:40). Tegemist oli küll Brahmsi esimese suure täispika kooriteosega, mistõttu solistid ei olnudki kuigi olulised, aga siiski – sopran kandis oma osa kenasti välja (üks osa, nr 5 – Ich habt nun Traurigkeit – oligi ainult lauda). Ta laulis hästi. (Kristina Hansson).

baritoni suhtes sellist lepitust ei tekkinud, kuna ta tegi oma uhke sisenemise (min 29:40 salvestusel) suur prohmakaga – imestan, et keegi ei olnud talle seda öelnud. Tallinna esitusel (=salvestusel!!!!) ju sama viga. “Herr, lehre doch mich, dass ein Ende mit mir haben muss”. Härra bariton on nähtavasti teadlik, et saksa keeles kirjutatakse teatud sõnu ka lause keskel suurte tähtedega. Samas ei ole ta nähtavasti süvenenud, milliseid sõnu. Seetõttu laulis ta julgelt oma sisseastumisfraasi: “Herr, [iire doh mih]”…. !!!! Peale tema fraasi kordab sedasama koor: “lehre”. Aga bariton kordab sama fraasi hiljem veel – [iire]! (Kas ma kuulsin kontserdil korduvalt valesti? Ja salvestusel? Kas see on ikka reaalselt võimalik?) Ja siis mõtled, miks ei oleks võinud sedasama osa laulda lihtsalt meie oma kandi mees Atlan Karp. Ja lisaks mõtled, kuidas selline asi NII häiriva häälestuse annab – poleks pidanud sisuliselt sõnu jälgima, oleks rahulikum olnud. Hääl oli baritonil täitsa ok, aga pingutus näos valus vaadata (mistõttu ma sel ajal lavale ei vaadanud lihtsalt).

– koori puhul tegelikult häiris pisut, et kõik need saksakeelsed tugevad aspireeritud sulghäälikud sõnade lõppudes ei tulnud kogu kooril üheaegselt. Ikka väikese lõtkuga. Samuti tundus saksa keele hääldus veidi pehme ja eestlaslik. Võib-olla ma tõesti juba norin liialt. Lihtsalt Joona lähetamisel kuulasin neid saksakeelseid vokaale (kooril ja solistidel) ja need tundusid nii perfektsed kuidagi – kasvõi saksa e, mis minu arust pole eestlastele päris loomuomane. Mängleva kergusega (no Ain Anger ja Anneli Peebo ju laulavadki erinevates keeltes ja väga palju saksa keeles, pole midagi imestada).

Olgu. Ma siis rohkem ei virise. Tööd on ju palju tehtud ja mingid osad olid eraldivõetutena väga ilusad. Esimeses viiulis minu arvates ei pea ka kunagi pettuma.

This entry was posted in teater-muusika-kino. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s