Üritus

üritusMa ei tea, millise emotsiooni ajel ma (ei tea millal) olin ostnud piletid Ürituse esietendusele. Noh, et Aivar Tommingase juubeli pidamine ühtlasi ja ikkagi meie Vanemuise raudvara – liiatigi mulle väga meeldima hakanud näitleja, just nüüd viimase kümne aasta jooksul (need vanemad mehed tulevad tal ikka väga hästi välja). Ja seal me siis istusime – selgus, et päris esimeses reas (kuigi tegelikult kolmandas), kuna kaks esimest rida olid vabad, seal toimus etendus. Ei teagi, kas tagumistest ridadest nii hästi nägi.

No ühesõnaga. Eile teatrist tulles mõtlesin, et sellest küll kirjutada ei saa, sest siis rikuksin kõik ära. Jah, selle kohta saaks väga kokkuvõtlikult öelda, et hea teater, sai nii nutta kui naerda. Omalt poolt lisaksin veel, et kui on olemas skaala Vanemuise tükkide suhtes: a) hirmul, kas on väga piinlik b) rõõmus, et ei olnud piinlik c) täitsa hea; siis see tükk oli lausa ebaharilik d) üllatus, kas selline igati hea asi on meil ka võimalik. (Samas, ei taha ikka ootusi liiga üles kruvida).

(Siin on komöödiat – kes tahab, leiab selle. “Valel kohal” naerjaid oli minu arust küll. “Õigel kohal” sai ka naerda. Kes tahab nutta või tõsistele teemadele mõelda – saab, mida otsib. Tahab head näitlemist – saab. Tahab sketše – tegelikult saab. Kes tahab interaktiivset teatrit – no teatud määral saabki, kuigi mitte pingutatult ega ülepaisutatult. Kes tahab interteksti, see saab sedagi kuhjaga – märkidest tekstideni. Kokku aga tuleb tervik, mis ei pretendeeri millelegi ja sellega võlubki ära. Mina tõesti soovitan). Aivar Tommingale igal juhul palju õnne! (Kuigi Leofred Luuk oli seal tunduvalt vanem – selle tükiga saaks vast 10 aastat veel laval olla. Nii 70-75-aastane oli see peategelane pigem).

Kusjuures tegelaste nimed tunduvad pärinevat mingitest eelnevatest tükkidest, kus nad kaasa on teinud – Vanemuises. Igatahes Lumiste kui Meister on ju veel laval. Jaanovitš kui Kuningas – hetkel ei leia, kuigi on olnud kaastegev Shakespeare’i kahes Kuninga-pealkirjalises tükis (Kuningas Lear ja Kuningas Richard Kolmas). Seda enam teeb nalja noore Dvinni tegelaskuju nimi “Mõrv” – kui ma õigesti mäletan, oli see just esimene tükk, milles vana Dvinn Vanemuises mängis – uuriti abikaasa kadumist ja surma ning lõpuks selgus, et mees oli ise mõrvar. 🙂 Nojah, see kõik on vbolla liiga otsitud.

Kui Uku Uusberg selle ise välja mõtles, siis on ikka kogu pere lausgeeniusi täis :).

PS. Laval on kaks näitlejat, kellel on ÄÄRMISELT peenikesed jalad. Üks on mees, teine on naine. (Kõikidel seal on peenikesed jalad võib-olla, aga kahel lausa silmapaistvalt). Teatrikülastaja on kõnelenud.

Advertisements
Rubriigid: teater-muusika-kino, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s