48. Rose Tremain “Muusika ja vaikus”

muusika-ja-vaikusSildistasin küll selle raamatu taani kirjanduseks, aga seda pigem seetõttu, et romaan on välja antud Põhjamaade romaani sarjas ja kõneleb Taani ajaloost (1629-1630), Christian IV ajast – siis, kui allakäik ja kriis oli alanud seoses sekkumistega 30-aastasesse sõtta ja kui ta Kirsten Munki truudusetuse pärast maha jättis. Kirjanik on soovinud kirjutada järjekordset staarteost, mida saaks kokku võtta lausega Something is rotten in the state of Denmark. (Paljude arvates on tal see õnnestunud).

Ma hoiatan juba ette, et mulle see raamat tegelikult üldse ei meeldinud. Kohati ma lausa imestan, et selline teos võiks tõlgitud saada just taolises Eesti Raamatu väärikas sarjas. Oma olemuselt on tegemist kõige tüüpilisema paksu bestselleriga, milletaolised ingliskeelses maailmas on saanud suhteliselt tavapärasteks ja mis meilegi tihtipeale tõlgitud saavad. Imeks saab panna vaid seda, kuidas meil kohati seda tüüpi kirjandust väärtkirjanduseks peetakse ja ülistatakse (mäletan, et Kareva ja Kausi arvustused Zafoni esimese bestselleri, Tuulte varju, kohta üllatasid mind tõsiselt). Raamatu tagakaanel on muidugi kirjas suisa, et

Mõned arvustajad peavad seda parimaks Taaniaineliseks teoseks pärast “Hamletit”.

Samuti möönan, et võib-olla minu maitse ei ühti enamuse maitsega ja seda raamatut on ehk võimalik lugeda lihtsalt kui ajaloolist jutukat. Peategelasteks on püütud ju pigem kirjutada Peter Claire, kuninga ingelliku välimusega lautomängija, ja Emilia Tilsen, positiivne naiskangelane (lahke, ilus, tagasihoidlik, hea, hooliv jne jne). Ma ei oska hinnata. Toon välja, mis mulle ei meeldinud:

Mind ajasid tõsiselt hulluks täielikult šabloonsed tegelased.

Vaene Kirsten Munk on muudetud läbinisti kurjaks, nümfomaanlikuks, sadomaso kalduvustega labaseks ja nõmedaks naisterahvaks, kes vihkab kultuuri ja teadmisi. Ajalooliselt oli Kirsten Munk siiski see, kellesse kuningas Christian IV peale oma esimese kõrgest soost naise (=seega kuninganna) surma armus (kuigi kuningal oli lapsi ka kahe abielu vahelisest ajast). Kirsten Munk on see, kelle jonnakas ja järjekindel kuningas lihtsalt PIDI endale saama. Just temale kirjutas kuningas nii ilusaid taanikeelseid kirju, mida tänapäeval peetakse Taani esimesteks armastuskirjadeks, mis on säilinud – fraasid nagu “Mu südame kõige armsam hiireke” ja “Mu südame kõige armsam süda” on selles romaanis siin täiesti labastatud ja tänapäevase tõlgendusega ära lörtsitud. Kui Christian siin raamatus oma esimesele abikaasale mõtleb, tunneks ta justkui õrna armastust ja leina – tõsiasi oli aga see, et esimene abikaasa oli talle põhimõtteliselt ette nähtud: sakslanna Anna Cathrine sünnitas talle küll mitu last, aga see ei olnud kaugeltki armastusabielu ja paar päeva peale viimase ühise lapse sündi sündis Christianil ka abieluväline laps Kirsten Madsdatteriga, kelle nimeks sai Christian Ulrik Gyldenløve (kuningas andis kõikidele oma “sohilastele” perekonnanimeks Gyldenløve). Kirsten Munk aga oli kuningas Christianist nii palju noorem (21 aastat!), et tegelikult ei ole imestada, et talle lõpuks peale 10 lapse (sh 2 surnult sündinud) sünnitamist 12 aasta jooksul tekkis veidi noorem armuke. (Nojah, tegelikult juhtus kuningaga ju 1625. aastal Hamelni linnakeses õnnetus, kui ta õnnetult hobusega kukkus, peale mida ta õieti ei taastunudki ja muutus tugevalt – just sellest allakäiguajast räägib tegelikult ka selle romaani aeg).

Kui siis tutvuda kogu selle juhtumi faktidega – kuidas kuningas käitus Kirsten Munkiga ja millist elu KM peale Rosenborgist väljasaatmist elas, tekib tahes tahtmata tunne, et päris nii see kõik olla ei saanud – eriti teades, milliseid kirju kuningas veel peale lapse sündi kirjutas ja kuidas lapsele nime välja pakkus. Milline KM oli, ei selgu, aga ma usun, et on siiski ebaõiglane teda kujutada sellise jätisena ja tundetu tüübina nagu selles romaanis siin.

Siit edasi jõuamegi kohe Kirsten Munki ema, Ellen Marsvini juurde. Raamatus on teda loomulikult kujutatud kainelt arvestava, tunneteks võimetu kombinaaerijana, salakavala vanamutina. Tegelikkuses oli Ellen Marsvin väga hea ärinaine – loomulikult lõikas ta tütre liidust kuningaga kasu, aga ta ei olnud ka muidu mingi vaene kirikurott. Esiteks oli tema see, kes kuninga agressiivsete külgelöömiskatsete peale asju vahendas ja püüdis kindlustada, et tema tütrest ei saaks kuninga järjekordset armukest. Et oleksid garantiid. Lisaks maavaldused, mis ta sai ja mis ta oma tütrele välja võitles (kuigi peale suhte lõppu kuningaga oli too poole ajast kuskil kinni või koduarestis). Kuningas hindas Ellen Marsvini ja tema majanduslikku taipu tegelikult väga. See, et Ellen Marsvin ka ühe Kirsteni teenijannadest, Vibeke, kuningale sokutas, vastab tõele – aga miks ta seda tegi, lepituseks või et hoida oma positsioone, seda ju täpselt ei tea. Tõsiasi on aga see, et mingi moosipurkidega silmakirjatsev vanamoor ta kindlasti ei saanud olla. Ta oli üks Taani suurimaid maavaldajaid ja tema maad ja valdused olid väga hästi majandatud.

Jõuamegi nt. Vibeke Kruse juurde, kes oli tõesti üks lihtne inimene, kes töötas lossis. (Üldiselt oli ka Kirsten Munk kammerneitsi, keda kuningas esmakordselt kohtas/nägi Ellen Marsvini valduste kloostis jumalateenistusel vist, kui ma õigesti mäletan). Ausalt öeldes ei kujuta ma loomulikult ette, milline tüüp Vibeke tegelikult oli (ka temaga oli kuningal laps, kellele sai nimeks Ulrik Christian Gyldenløve). Ilmselgelt on siin romaanis teda aga täielikult labastatud, naerdud tema meeletu magusaisu peale, kõik on nii must-valge, et kohati ajab lihtsalt oksele.

Ülejäänud tegelased, kes on samavõrra olulised selles romaanis, on samamoodi suhteliselt mustvalged. Nimetatud Peter Claire, inglivälimusega lautomängija, kes saabub Inglismaalt, on positiivne kangelane. Üllas, andekas, parim muusik jne jne. Armub kuninganna uude “naisterahvasse” Emiliasse, kes on Jüütimaa kodust ära tulnud, kuna ei suuda taluda oma kasuema (peale oma ema surma). Võõrasema on šabloonselt halb – st teeb peresse allesjäänud meestest järgemööda oma seksiobjektid ja -orjad🙂. Kuniks siis sureb lõpuks õnneliku lõpu eel, kui halvad areenilt kaovad. Siis on veel Peter Claire’i endisest elust pärit lugu – Iirimaal on krahvinna O’Fingali juures tööl olles süttinud armastus – iseenesest ilus ja puhas, kuigi hulluks läinud mehe selja taga. Kuniks siis Krahv O’Fingal sureb ja krahvinna tuleb läbisõidul Taani, võrgutab Peteri veelkord ära ja siis otsustab ikka abielluda kellegi kolmandaga, kes olla abieluettepaneku teinud – see kõik möödaminnes ja suhteliselt ebaolulise kõrvalepõikena.

Muusika ja vaikus on seesuguse raamatu kohta nagu veidi üllas ja ülepaisutatud pealkiri – vs liiga labane. Siin ei ole kuigi palju muusikast peale selle, et peategelane on muusik ja vahel puistab paar mõttetera muusika ja muusikaarmastuse kohta. Muuhulgas haakub pealkirjaga veidi ka Emilia kõige väiksema venna Marcuse sees olev vaikus vs muusika vs hääled.

Taanikeelsed arvustused, mille leidsin, ülistasid seda raamatut.

Kokkusattumusena, tundub, on ca kuu aega tagasi just järjejutuna Vikerraadioski olnud (kummaline hääldamine – Vinterstue, Bror [brorrrr] jne):

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s