49. Tui Hirv “Minu Reykjavík”

minu-reykjavik-kõik-on-kaasasOli selge, et selle raamatu tahan ma millalgi läbi lugeda, kuigi ma selle sarja raamatutega enam väga sõber ei olegi. Nüüd on loetud ja tunne on… veidi “ahah siis.” Siin tuleb muidugi silmas pidada, et tegemist ei peagi olema kõrgtasemel kirjandusega, vaid justkui päevikulaadsete kirjadega tuttavale, kes tahab teada, mida kirjutaja seal uuel maal läbi elab ja kuidas ta sealsest elust mõtleb.

Aga esiteks väike näpunäide kõikidele taoliste reisiraamatute kirjutajatele (ja enamasti puudutab see siiski naisautoreid) – kui te midagi kiidate, siis võiksite vabalt võrdluse Eestiga välja jätta, kohe oleks toredam lugeda. Esiteks jätab see võrdlus suhteliselt skisofreense mulje, kuna Eestist sisse juurdunud väärtushinnangud paistavad läbi ka siis, kui nende vastu raamaturidadel justkui võideldakse. Teiseks – eriti selle raamatu esimeses pooles sealse lasteaia kiitus… ma tõesti ei tea, minul on oma laste lasteaiast Tartus täpselt samasugused ülivõrdes muljed (mängukeskused, arendamine, hommikuringid, koolieelsed tunnid, laste märkamine ja nende tugevuste esiletoomine, keeleabi spetsialisti juures jne jne). Mind ei ole keegi hoiatanud, et kui lapsele rinda tahad anda, mine nurga taha häbenema. Või ka meie arst küsib iga-aastasel ülevaatusel igasuguseid muid arenguküsimusi (kõige naljakam tundus mulle mingis vanuses – oli see 4-aastaseks saades – küsimus, kas laps oskab risti joonistada. Kuna laps joonistas enamasti tol perioodil linde, siis oli kiusatus muidugi öelda, et pole proovinud – aga nähtavasti taheti teada, kas ta vähemalt arengus sellises faasis on, et suudaks risti joonistada). Seega on paljutki selles raamatus suhteliselt vastukäiv. Mul ei ole midagi Islandi kiitmise vastu – aga sellele tuleb väike kibestumuse maik, kui kogu aeg Eesti kui halva näitega võrrelda – eriti asjadega, millest Eesti kogemus tänapäeval puudub. Kui võrdlus välja jätta, oskab igaüks ise oma järeldused teha ja oma kogemusest võrrelda.

See raamat oli kindlasti rohkem Reykjavíkist kui Tarvo Nõmme Minu Island – aga  minu arvates ikkagi pigem üldiselt Islandist kui kitsamalt Reykjavíkist.

No lugeda siiski andis. Tegelikult pakub Tui Hirve ümbrus, kunsti-, muusikuelu jms. väga põnevat tausta, mille kohta oleks ehk soovinud rohkem või põnevamas kastmes kuulda. Siin paar kohta isegi on, aga sedasi suvalise proosaliste teemade jutu vahele lükituna ei paku tegelikult muljet. Kasvõi see osa, mis on tsitaadina välja toodud delfis. Saalomoni ülemlaulu teksti õppimine kohvikutöö vahele – see ei ole üldsegi halb mõte, klassikaline kontrasteerimise võte, sobiks selle skisofreense islandi elu kohta imeliselt. Häda ainult selles, et sellele eelnevad sotsiaalsüsteemi tutvustus, kiidulaul Islandi lasteaiale Eesti osa maha tehes, eneseõigustusena mõjuv jutt tööotsade otsimisest jälle Islandi ja Eesti võrdluses (kus Eestis olla mõeldamatu minna kohvikumüüjaks, kui sa oled kõrgelt haritud kunstnik või humanitaar eksole*) – ja järgneb siiski sellestsamast Eestist sissekasvanud reaktsioon nipsaka kliendiga kohtudes: “Tegelikult olen ma muusik!”, millesse on sisse kirjutatud siiski see, et ma pole mingi tavaline harrastusmuusik, kes suudaks harrastuskooriga lõbu pärast veidi kehvema kvaliteediga muusikat teha, vaid see, kes on laulnud klassikat suurtel lavadel ja tähtsatel salvestustel…. Et las see minna, selle loeb ju lugeja ise välja, kui pole kirjutatud. Nii, kui kirja saab, tekib dissontants.

Oeh, ma ei taha Tui Hirve kohta tegelikult mitte midagi halba öelda, kuna ta on tõesti armas, tubli ja hea. Mõnes mõttes oleks ta võinud selle raamatu oma varasemate märkmete põhjal kokku panna küpses eas, kui on tekkinud perspektiiv ja mingi kompositsioon ja sellest oleks parem raamat saanud. Sest tegelikult oli teemadering lai ja niisama kõneledes oleks need väga armsad lood olnud… eks ma olen raamatute suhtes nõudlikum ja teatud autorite suhtes ka nõudlikum.

Toimetajad võiksid Eestis üldse sisulisemat nõu anda – Islandi raamatust võiks tegelikult välja rookida paljutki, mis on Skandinaaviale üldomane (mingi võrdsus, kõrrejoogi joomine teatris ehk meie mõistes siis kultuuritus, jne jne). Jääks alles parem essents.

Tjah. Eks mulle meeldivad kirjanduslikumad raamatud, pole parata. Aga tunne on, et Tui on Islandil heades kätes ja selline väljaränne saab kõigile küll ainult head teha, sellisel väljarändel on isegi laiem mõte kui pelgalt peresisene.

  • Birgitta Davidjants kirjutab Feministeeriumis – tundub, et ta on Tui isiklik sõber. Kirjutab muidugi väga positiivselt.
  • Blogi Riiulis kirjutab suhteliselt ülistavalt.
    islandi võrdõiguslikkus

    1975. aastal olid meil naised ja mehed vist võrdsemad kui praegu muidugi.

    Eeks kõik on vaimustuses sellest täielikust võrdsusest, mida raamatus kirjeldatakse. Pean tunnistama, et minule jäi Islandil mulje, et kõikidel inimestel on oht minna hulluks, kui nad regulaarsete ajavahedega sealt väljas ei käi – kas mujal õppimas või reisimas või elamas. Ja väga suur hulk lähebki :). Einar Már Guðmundssoni Ilmamaa inglid oli tegelikult hästi vahva raamat – hulludest. Film polnud samavõrra vahva – seal tükkis see hullus lausa silma. Björk… hmm, maailma mõistes ikka poolhull. Tui Hirv kirjutab ka raamatus hullust, kes vahel pannakse asutusse ravile, muul ajal aga on edukas kunstnik ja käib sellelaadset projekti isegi Ukrainas või Valgevenes tutvustamas (hetkel ei leia õigeid fakte). Sjón. Seega – ei saa öelda, et Tui Hirv just sellele vastu räägiks… Egil Skallagrímssonile vist lausa viitab umbisikuliselt – skald, kelle vägiteod algasid juba 6-aastaselt (Tui vist kirjutas 7?) oma mängukaaslast maha lüües.

  • Mae Lender kiidab samuti.

* Tartu peen prantsuse pannkoogikohvik ja tööle mittvõtmine… minuteada peavad seda kohta prantslane ja tema eestlannast naine, seega kas saab päris hea näitena arvestadagi..

Petrone paneb alati lõigud raadiosaadetest ka Youtube’i, seega on intervjuu autoriga Klassikaraadio “Suvila” saates siin (kahjuks on kõige viimase, põnevama, osa pealt pooleli jäänud – ehk Pálli “Dämmerung” on sujuvalt välja jäetud. Oleks tahtnud ikkagi kuulata… EPLis tuleb maksta, et lugeda):

This entry was posted in raamat and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s