50. Pascal Quignard “Villa Amalia”

Villa Amalia_kaas.inddÜle pika aja midagi taas prantsuse kirjandusest. Kirjutasin lihtsalt kunagi pealkirja üles ja nüüd siis lugesin. Tegemist on siiski tunnustatud kirjanikuga – Prantsuse Akadeemia romaaniauhind (2000) ja Gouncourt’i preemia (2006). Et ehk saaksime siis hõngu ninna?

Võib-olla saamegi – kui see hõng on selline … kohati hõrk, kohati eluvõõras (justkui kokkupandud kunstiteosena, millel ei peagi eluga mingit pistmist olema), väga fragmentaarne. Vahel on tunne, et äkki ei olegi mõeldud, et alati aru saaksime, millega tegu, kellega tegu. Ja miks teatud inimesed raamatus üldse figureerivad. Eriti arusaamatuks muutus see hetkel, kui algas (vist?) kolmas raamat ja tekkis minategelane, kellest enne ei olnud midagi kuulnud. Kellest ei kuulnud ka pärast väga midagi – peale selle, et anti mõista, et tegemist on muusikuga. Hmm. Raamatu kokkuvõte kõlab sedasi:

Keskeas helilooja Ann Hidden otsustab muuta elustiili ja end senistest inimsuhetest lahti kiskuda. Ta müüb oma maja Pariisis, et asuda elama Burgundiasse. Paraku ei tule sellest plaanist midagi välja ja nii maabub ta hoopis Ischia saarel Itaalias. Naise maaliline elukoht saarel kannabki Villa Amalia nime. Ent sealgi ei lase inimsuhete virvarr tal loomingule pühenduda. Romaan kujutab endast loomingulise inimese suhet ümbritseva kaleidoskoopilise reaalsusega, teema, mida kirjanik on varemgi erineval moel käsitlenud.

(Ja raamatu tagakaanel on suhteliselt samavõrra mitte paika pidav kokkuvõte). Siin on tõesti juttu naisest, kes on muusik (see osa on tegelikult põnev – helilooja, kes otsib välja vanu unustatud noodikirju ja töötleb neid – ühtlasi neid taas päevavalgele tuues). Raamatu esimesel lehel sattub ta peale oma mehele, kes läheb armukese poole. Sellest lähtuvalt otsustab ta kogu oma senisele elule joone alla tõmmata – müüb kohe maja, pakib asjad, müüb klaverid, annab mööbli ja asjad ära, mehe riided pakib kasti ja saadab talle tööle, majal vahetab ka võtmed – ega ole nõus isegi mehega rääkima. St mees tuleb koju ja leiab ühel päeval eest oma (st naise enne ebaametliku kooselu omandatud) maja, mis on tühi ja kuhu ta sisse ei pääse.

Naine tegelebki põgenemise ja jälgede segamisega – veidi isegi arusaamatu tundus see algus ülejäänud raamatu või raamatu lõpu valguses. Lõpuks jõuab naine Ischia saarele ja jääb seal mitmeks aastaks paikseks. Kodused (kokkuvõtet järgi) õieti ei teagi, kus ta pesitseb. (Raamatu järgi tundub, et tema sõbranna kodukülast teab väga hästi – saates ema surma kohta isegi telegrammi). Vahepealne osa on seega kirjeldused paikseks jäämisest, uutest tutvustest, vaat et kooselust ühe mehe ja teise naisega (paralleelselt). Mehel on väike kolmeaastane tütar – lihtsalt arusaamatult ja tarbetult sureb. Mis tekitab jälle kõikide tegelaste vahele kiire võõrandumise. Tagasipöördumine oma juhuslikult leitud algkooli klassivenna juurde – loomulikult homo (sest ilma homoseksuaalsuseta ei saa naljalt ükski moodne raamat läbi). Ema matustel kohatud isa – paralleelid isa ja peategelase elumustrite ja ellusuhtumiste vahel. Surmad surmad.

No ei tea. Hõrk, nagu öeldud. Fragmentaarne, nagu öeldud. Las ta siis olla.

Filmina nähtavasti loogilisem:

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s