52. August Strindberg “Hullu mehe kaitsekõne”

StrindbergKõige võimsam tunne, mis mind peale selle raamatu käestpanemist valdab, on hoopis imetlus – selline teos on olemas eesti keeles! (Ja Ülev Aaloe heas tõlkes!) Kui suured on võimalused, et nii vanu teoseid, hoolimata sellest, et need võivad olla tähtsad, väikesesse eesti keelde tõlgitakse? Meil on ehk miljon eesti keele lugejat ja enamus neist selle raamatuni ei jõua. Tõesti tekkib tunne, et see oleks justkui personaalselt minu (ja veel ehk mõnesaja) jaoks tõlgitud – ja see tunne on tegelikult võimas.

Raamatust ei julgegi ise kuigi palju rääkida. Esiteks pean tunnistama, et pole senimaani veel Strindbergi suhtes oma arvamust muutnud – mulle ta väga meeldib. Tegemist on ikkagi Suure Kirjanikuga. Möönan, et komplekse võib ka sellest raamatust hulgaliselt leida – aga minu arvates eriti just seetõttu, et Strindbergi kirjutamist seostatakse väga tihedalt tema enda isikuga ja elulooga. Tjah, eks oleks naiivne väita, et see nn. elulooline raamat peaks olema puhas ilukirjandus ilma eluloolist tausta arvesse võtmata… Loomulikult (ja eriti oma kaasajas) oli puudutatud paljusid lähedalseisvaid inimesi ja nagu me teame, on kõikidel inimestel ka samadest sündmustest täiesti erinevad arusaamad ja lood. Mina aga (mingi sissejuurdunud positiivse eelarvamuse tõttu) võtan lugedes Strindbergi enda positsiooni ja elan talle kaasa. 🙂 (Võrreldes nüüd kohatult tänapäevase, aga äsja loetud Lena Anderssoni Omavoliga – seal on raske minategelasele kaasa elada, kuna kõik tundub nii väär… Ja ma olen täitsa kindel, et paljudele, kui mitte enamusele, tundub ka see “hullu mehe” jutt väär).

Nagu öeldud – tegemist on siiski Suure Kirjanikuga ja Hea Tõlkega, mistõttu on juba kogu sündmuste kirjeldus nauditav lugemine. Lõpupoole fragmentaarsem ja vaevavam, ent siiski kumab ka päris viimastes osades läbi, et lõpuni ei suuda kirjutaja oma esimest naist Sirit (raamatus Maria) vihata – ja tal on ilusaid sõnu tema kohta ka seal. (Ja ma tõesti püüaks lähtuda kirjanduslikust vaatenurgast ning mitte vaagida, mis tegelikult juhtus ja kuidas asjad tegelikult olid). Mulle on Strindbergi idealistlikkus ja õrnahingelisus sümpaatne – see, mis väljendub tekstis. Isegi see, kui õnnetu ta kõige selle pärast tihtipeale on, et maailm ei vasta tema ettekujutusele. Lugege parem Kausi kirjutatut Sirbis ja te saate parema ülevaate :).

Naise kui madonna kummardamine, naise puhtuse kummardamine, hingelise armastuse ülistus, mis väljendub ka kehalises, aga kunagi ei saa algust sellest… jne. Abielu kui püha institutsioon ja üks organism.

Strindberg oli võrdsuse pooldaja abielusuhtes – st. abiellumine ei pidanud tähendama, et abielupaaril on kohe automaatselt ühine kassa, ühine voodi ja et naine peab lahustuma selles ühinemises, loovutades oma karjääri ja isikliku arengu pere hüvanguks. See oli tolle aja kohta tegelikult väga uudne suhtumine. Kui raamatu Maria siis lõpuks oma parunist lahutab, annab minategelane talle täieliku vabaduse. AGA. Samas ei meeldi talle enam naine, kes ei ole madonna, laste ema, perekonna osa, malbe… Talle ei meeldi naine, kes meestega napsu võtab, kui teisi naisi ei ole seltskonnas. Teda häirib “kombelõtvus”… Paradoks, eksole. Samas, kui ta saab teada, et naine on rase, tõttab ta tagasi Rootsi ja abiellub (lapsuke kahjuks siiski sureb mõnenädalaselt). Raamatumina on valmis kõigeks, mida ta ise on õigeks pidanud, kui saab elada koos armastatud naisega ühe perekonnana – kõige toredam kooslus, tundub talle. Mitte enam varastatud kohtumised ja kõõrdpilgud, vaid kogu aeg võimalus olla armsa inimese lähedal. Õhtused vestlused kaminavalgel. Eraldi toad. Külastused üksteise magamistubades. Teenib raha, mille annab perekonna majanduskuludeks – nende üle valvab naine. Kirjutab näidendeid tingimusel, et tema naine saaks peaosa mängida. Toetab naise kultuurilist- ja kirjanduslikku arengut (aga muidugi ei suuda jätta endale raamatus rinnale tagumast, nagu olekski tema ja ainult oma naise loonud….).

Edasi pole mul mõtet enam seda raamatut kokku võtta. Nagu Anu Saluäär Postimehes soovitas: Lena Einhorni “Sirit” ja seda Strindbergi teost võiks lugeda paralleelselt. Mina alustasin Einhorni raamatuga nüüd, eks näis siis.

Lõbu pakuvad teatud arusaamad ühe lühikese repliigina loomade õiguste eest võitlejate* ja veidi arvukamalt feminismist ja naiste homoseksualismist, mida kirjanik peaks justkui ühe ja sama asja kaheks küljeks (Siri/Maria oli tänapäevases mõistes siiski lesbi). Feminismi aga nimetab Strindberg maskulinismiks – need mehelikud naised, kes soovivad mehega ühele kõrgusele jõuda! (Ja lesbideks peab raamatu vältel just neid mehelikke tüüpe alles lõpus aimates, et ka nendes paarides on see üdini naiselik pool tema enda madonna Maria-suguste näol.) Ja et kõik ikka aru saaksid, “kui vastiku” raamatuga tegemist on, toon ära järelsõna (mis on enamasti üldse avaldamata ja mida originaalväljaandes ei olnud) lõppsõnad:

Ma soovitaksin seadusandjatel hoolikalt mõelda tagajärgedele, mida võib endaga kaasa tuua kodanikuõiguste andmine poolahvidele, madalamal seisvatele olenditele, tõbistele lastele, kes on haiged ja peast segi kolmteist korda aastas menstruatsiooni ajal, täiesti hullumeelsed raseduse ajal ning vastutusvõimetud kogu oma ülejäänud elu jooksul; alateadlikud kurjategijad, juba loomult kriminaalsete kalduvustega, tigedad loomad, kes ise sellest endale aru ei anna! (lk. 276)

Lõpetuseks tuleks paari sõnaga mainida ka raamatu kummalist sünnilugu ja selle ilmumisega seotud asjaolusid (millest kirjutab tõlkija Ülev Aaloe põhjalikult raamatu järelsõnas). Nimelt on ehk huvipakkuv, et Strindberg kirjutas selle raamatu originaali (1887 oktoober – märts 1888) prantsuse keeles (Le plaidoyer d’un fou) – seega rootsikeelne raamat ise on tõlge. Originaalkäsikiri leiti alles 1973. aastal arhiiviseifist Oslos. Esimese koopia saatis ta üldse oma onupoeg Oscarile (selle põhjalt jõuab see käsikiri lõpuks saksa keelde) ja originaali toona veel oma sõbrale Heidenstamile (mille hiljem siiski tagasi palub ja saab). Aga ka prantsuskeelne originaal ei ilmu nii nagu planeeritud – kirjastus läheb pankrotti ja esimesena ilmub saksakeelne tõlge “Die Beichte eines Toren” – 1893. Ja Strindberg kaevati Saksamaal kohtusse. Teosed keelati. Kohtust väljus ta aga võitjana – nagu ka ca 10 aastat varem oma lühijuttude kogumiku “Abielu I” järel Rootsis. Seetõttu venis originaali väljaandmine 1895. aasta jaanuarini – välja anti Georges Loiseau toimetatud tekstina. Just seetõttu pakkus originaali leidmine uurijatele erilist huvi – kui palju on raamatutõlgetes Strindbergi, kui palju Loiseau teksti. Selgus, et ikka veidi oli, kuigi selgus ka, et Strindbergi prantsuse keel oligi äärmiselt rikas! (Siiski grammatikavigu oli, lisaks mõned repliigid ja kohad olid kõlbelisemateks muudetud). Lisaks on huvipakkuv ka see asjaolu, et täielikult ei jõudnudki see romaan Strindbergi eluajal rootsi keeles ilmuda – kuigi 20. sajandi algul hakati välja andma vihikutena seeriat ja see jäi katki. Ühtlasi tuuakse kirjaniku järelsõna tihtipeale ära kommentaarides või jäetakse üldse välja – nagu alguses. Eestikeelses tõlkes on see siiski ära toodud. Aga seda asjaolu kommenteeritud ka.

Minul pole muidugi muud öelda, kui et ikka lugege, mis sest, et enamikes tekitab see nähtavasti vastakaid ja ebameeldivaid tundeid. Enamus eestlasi ei tea ka Strindbergi elust, abieludest ja armastatutest suurt midagi – kas huvitabki. Ajastu dokumendina ja suure kirjandusklassiku tähtsa teosena siiski väärt lugemist. Seda enam, et tühipaljas asjaolu, et teos on üldse eesti keeles olemas, annab põhjust lugeda.

* Panen siia lõppu tsitaadi sellest kohast, kus minategelane ei mõista, kuidas naine suudab mingit koeranässi rohkem hoida ja hellitada kui oma meest või lapsi või teiste loomade pärast südant valutada:

Ühel hommikul puhkeb ta nutma, sest aednik kavatseb õhtusöögiks tappa küüliku, ja ta möönab hiljem voodis, et on palunud jumalat, et küülik ei peaks kirve all liiga rängalt kannatama.

Üks vaimuhaiguste arst on äsja arvestanud hulluse sümptomite hulka mõõdutundetu loomaarmastuse, millega kaasneb hoolimatus oma liigikaaslaste vastu. (Vihje prantsuse arsti Maurice Legraini raamatule “Degenerantide deliiriumist” (Du délire chez les dégénérés, 1886). lk. 195/283)

Lingid/teised sellest raamatust:

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s