selle nädala kultuura

Filmidest vaatasin ETV2 pealt järgi kaks:

  • Viimased gigolod/Die letzten Gigolos, Saksa 2014. Selle filmiga juhtus nimelt selline seik, et ETV2 jagas pilte oma facebookilehel (mis on minu uudisteallikas), juures oli kiri: “täna õhtul”. Nägemata filmi, soovitasin seda kohe rõõmsalt  bussijuhtidele – et kui aastad sealmaal ja enam bussi sõita ei viitsi, siis väljavaated kohe olemas. Ja kui juba ära soovitasin, avastasin, et film oli juba eelmisel päeval ära näidatud (minu uudisvoos hilinemisega lihtsalt – see on tavaline) ja vaatasin üle, et mis ma neile siis soovitasin. Noh – ega väga tore ole. Endast hakkas lausa hale – ei tea, kas julgen tulevikus Rootsi laeval enam tantsida :). (Aga samas – meiesugustel lihtsalt ei ole ju kuskil mujal tantsida kui Rootsi laeval!)
  • Maailma kino Teispool mägesid (După dealuri, Rumeenia 2012). Jälle väärtfilm. Enamasti ma sellisel kellaajal teleka ette ei satu, aga nüüd vaatasin kolmes järgus järgi… Kinos ei oleks tahtnud seda näha ja ühe korraga oleks kuidagi liiga vaevav olnud. Nüüd sain argisuste vahele vaadata ja elasin üle. Rumeenia mägiklooster ise oli ju võluv, aga eks kokkuvõttes usklikke näidati ikkagi pigem lolli karjana. Põhineb tõsielul… Tahaks teada, mis sellest mujal kirjutatud on, nt Rumeenias. Raske oli vaadata….

Kontsertidest: pakkumine oli sel nädalavahetusel eriti laialdane. Maavärina missa, Lageda laulud, Pauluse kiriku hingede aja kontsert heade esinejatega, Tartu Noortekoori hingedeaja kontsert Jaani kirikus, Wagneri Tannhäuser Metropolitanis (kinodes ülekantav) jne.

  • muusikaNoortekoori kontserdile läksime poisiga kahekesi. Mingiks ajaks pidid nad muusikas kodutööna käima kontserdil ja kirjutama arvustuse. Mõtlesin ta siis mõnele taolisele tasuta kontserdile kaasa vedada ja täna tuligi. Täitsa sõbralikult. Ja kirikus ka hoidis minu ligi ja toetas pead õlale. Natuke siblis ka rohkem kui ma oleks tahtnud – kontsert kestis aga just 45 minutit nagu üks koolitund. Igatahes sai arvustus ka kuidagi ära kirjutatud. See lõppes sõnadega: “Kokkuvõtteks oli kontsert tore, aga lähiajal ei ole mul plaanis enam kontserdile minna.” 🙂 Paari sõnaga võiksin ju ise ka siia kirjutada – et laulsid kenasti Byrd’i ja Nystedti ja muidu eesti autoreid. Sisaski Gloria Patriast oli “Laudate Dominum” – no Sisask on ikka nii lahe. Tekitab häältega nii toredaid rütme ja kooskõlasid. Pärdi Blogoroditse Djevo‘t laulab ka kooli segakoor ja mul endal on tunne, et tahaks pigem mõne kõrgklassilise koori esituses kuulata. Seevastu esitasid kahte Pärt Uusbergi lugu, Miserere ja Õhtul. Viimane oli Ernst Enno tekstile ja sama loogikaga kuidagi üles ehitatud nagu Liivi Muusikale. Lihtne, ilus, järgnevate sekventsidega läks ülespoole korduses… imeilus. Lisaks oli Pärt Uusberg ise ka kohal. Vaatad ja imestad noorukit ikka! No ja siis oli Markus Leppoja ise ühe loo kirjutanud ja teise seadnud, lõpetuseks järgmine nooruk (sündinud 1985) – Martin J. Sildos. Ja kõik ikka Ernst Enno või Anna Haava tekstidele. No ja mind tohutult häiris, et mingi soojenduse või võimu inin käis pianodest üle – olime teises reas. Andis ju lausa vale tooni.
  • Õhtul oli plaanis Pauluse kirikusse hingedeaja esimesele kontserdile minna, kus pidid üles astuma Ivo Posti, Lande Lampe-Kits, Anna Humal ja Heiki Palm. Viimasel hetkel aga juhtus nii, et sõbranna soovitusel ostsin hommikul pileti õhtuseks Lageda laulude kontserdiks – Filharmoonia kammerkoor, Tõnis Kõrvitsa teose esmaettekanne (oli tegelikult eile Jaani kirikus Tallinnas). Sõbranna nimelt eile käis seal. Nii et varusin kohe aega ja läksin varakult kohale, et normaalne koht saada – kell pool viis saali astudes oli esimene. Ja kohe peale mind tulid Pärt Uusberg ja ema ja veel ühe prouaga. 🙂 Ma tunnen ennast sellistel puhkudel ikka päris imeliselt – see tähendab nagu ime lähedal või ime juures. Hiljem selgus, et märkamatult oli Pärdi kõrvale istunud ka Tõnu Kõrvits ise, kes tuli pärast mitu korda kummardama. Nonii – ja siis kontsert ise. Seda peab tegelikult otse saalis kuulama. Püüdsin nüüd klassikaraadiost järgi kuulata, aga ei saa ikka üldse seda muljet kätte. Need on lood Emily Brontë luuletuste tekstidele – Moorland Elegies. Ma ju ei jõua siia kõiki ära tuua, aga esimesest otsast võib ju pisut tsiteerida:

Come, walk with me,
There’s only thee
To bless my spirit now –
We used to love on winter nights
To wander through the snow;

Can we not whoo back old delights?
The clouds rush dark and wild
They fleck with shade our mountain heights
The same as long ago
And on the horizon rest at last
in looming masses piled;
While moonbeams flash and fly so fast
We scarce can say they smiled –

Ja Doris Kareva tõlkes (laulsid ikka inglise keeles):

Koos kõndigem
sest seltsis samm
on palsam hingele –
küll tundus lust, kui talveööl
viis läbi lume tee;

kui läheks sumpaks nüüdki vee?
Rünkpilvi tumedaid
mäeharju varjutamas sääl
just nagu vanasti –
nad kogunevad, kohuvad,
sünkraske mass saab neid;
kuukiir kuid mööda vilgatab
kui naeruvirve vaid…

Või kui 40nda minuti juurest salvestusel kuulate (algab varem, aga see nutuosa tuleb umbes seal – selles laulus naised vaikisid, laulsid ainult mehed):

She dried her tears and they did smile
To see her cheeks’ returning glow
How little dreaming all the while
That full heart throbbed to overflow
With that sweet look and lively tone
And bright eye shining all the day
They could not guess at midnight lone
How she would weep the time away

Kareva tõlkes:

Ta pühkis silmad, nägid kõik,
kuis taastus jume põskedes
õrnleebe, samal ajal kui
ta tormlev süda üle kees.
Nii sulnis ilme, elav jutt,
silm säras lahkelt õhtusse.
Ei aimand keegi, kuis keskööl
ta nuttis end ilmtühjusse.

Veidi pikaks läheb. Aga kontserdielamus oli vägev ja Kreegi töötlus lisaloona oli veel eriti vägev. (Proovisin kodus öelda, et Kõrvitsa Kreegi töötlus ja kõlas muidugi, et ma räägin mingist kulinaarsest kompotist…. :)).

  • Teatris käisin ka – sellest ka selle nädalavahetuse Tallinna-külastus. Nimelt küsis tuttav, kes on juhtumisi näitleja, ükskord facebookis, kas ma ei tahaks 31. oktoobril Tallinnasse teatrisse tulla – et tema Tartust samal päeval sõidab sinna ja saaks pärast tagasi. Theatrum “Linn. Esmalt ei tundunud üldse kuigi ahvatlev mõte. Aga kui R. siis ütles, et temale see etendus omal ajal meeldis (esietendus juba aastal 2008) ja ma kombineerisin juurde veidi üritusi, siis oli asjal tegelikult jumet ja ostsingi pileti ära. Lisaks leidsin, et mul oli järel veel üks Piletilevi kinkekaart, mistõttu maksin ainult poole hinnast ise. (Ja tagantjärele pean ütlema, et oli ikka tore küll pühapäeva hommikul kodus ärgata, nagu oleks Tartus teatris käinud eelmisel õhtul). Griškovetsi Linn räägib … keskeakriisist – nii öeldakse kokkuvõtetes ja sedasi kõlbaks kirjutada ka kirjandusajaloos. Nagu juba ammu teada, on minu jaoks teatris oluline tekst. Ja selle tüki tekst oli väga hea. Tükk ise oli suhteliselt lühike, kaks pilti ja monoloog esimeses vaatuses, kolm pilti ja monoloog teises. Fotodelt vaatan, et peategelane on märgatavalt teistsugune välja näinud varemalt – nüüd oli kiilas ja pika habemega. See tegi nad stseenis isaga (nii etenduse kui tegelikkuse valguses) täiesti ühesugusteks. Kaks pika habemega meest, üks noorem, teine vanem, poeg ja isa, Sergei ja Aleksander, Marius ja Lembit. Mulle oleks niimoodi rohkem meeldinud, kui pildil – just Sergei. Maksimil oli nüüd ka väike habe ja see mõjus, vastupidi, paremini kui pildilt paistev habemeta sõber.
Advertisements
Rubriigid: teater-muusika-kino. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s