54. Frédéric Beigbeder “Oona ja Salinger”

OonaSalinger_279x200_4mm_240815_tf.inddSelle raamatu pealkirja kirjutasin enda jaoks üles loomulikult Salingeri nime pärast. Kokkuvõttes lubatu tundus ka kuidagi huvitav. Autori nime olin meie raamatupoodides ja blogides ka varem kohanud, aga hetkel ei tulegi meelde, kus ja mis asjaoludel – lugenud, selgus, ei olnud. (Ahjaa, Armastus kestab kolm aastat oli mõni aeg tagasi kõneaineks). Järgnev kokkuvõte on ebaproportsionaalselt pikk võrreldes lugemiselamusega🙂.

See raamat põhineb sellel, et Salinger ja Oona O’Neill said 1941. aastal tuttavaks ning Salinger (ehk Jerry, nagu teda selles raamatus pigem nimetatakse) armus, ja nad käisid lühikest aega, enne kui Jerry sõjaväkke läks. Hiljem kirjutasid kirju.

Mulle jäi asjast tegelikult hea mulje, kuigi tegemist on hoopis teistlaadi romaaniga, kui ma üldjuhul loen ja mis mulle muidu meeldivad. Võiks ehk öelda, et tegemist on… noorteromaaniga? Selle romaani puhul on autor pidevalt kohal – ja tema on kohal aastate 2013-2014 vaatenurgast. (!!!) Seetõttu põimib ta aeg-ajalt sisse kommentaare teemal “tänapäeva perspektiivist võetuna…” ja “nüüd imestataks” või “toona oleks ajanud naerma”. Mõnes mõttes on see kuidagi nii ausalt sinna vahele kirjutatud, et on suisa sümpaatne. Ma pean silmas seda, et kui ta oleks niisama mingeid aja jooksul eriliselt muutunud seiku puust ja punaseks selgitanud, mille taga on ilmselge taotlus näidata: “vaadake ometi! Vaadake, kuidas asjad on muutunud!” ent jätnud selle lisamata. Ja teisalt ei pinguta ta oma vahekommentaaridega üle ka. Mulle kuidagi meeldiski raamatu rütm.

Ma ei tea, mis on popromaan, aga äkki see on midagi sinnakanti? Esmalt kogu raamistik – algab sõiduga erak Salingeri juurde ning lõpuks araks löömisega – kirjanikku ei julgeta ikka tülitada. Kogu raamat ka lõpeb isiklike kogemustega – mh sellega, miks ta üldse Oonast huvituma hakkas (juhuslik kohtumine teismeliseeas uusaastaööl kõrtsus). Lisaks viited youtube’ile (panen lõppu selle video, mille soovitas välja otsida Oonast), mõned üksikud fotod.

Lisaks läbib raamatut punase joonena armastuse võimalikkus suure vanusevahega inimeste vahel – noore naise ja vanema mehe vahel. Ära on toodud isegi mõni lehekülg erinevaid tuntud paare koos vanusevahedega. (Nende seas suhteliselt sümpaatselt ka Humbert Humbert ja Dolores Haze ehk Lolita (25 aastat)🙂, lk. 138. Ma ei anna pead teiste nimede osas – ise ei tuvastanud rohkem fiktiivseid tüüpe, aga ega neid kõiki ju teadnud ka… Lolita pole aga ehk sugugi juhuslikult loendisse sattunud – hiljem mainib autor, et väidetavalt olla Nabokov saanud idee Lolita nimeks Charlie Chaplini teise naise järgi: Lillita). Selle teemaga haakub esiteks kõige rohkem muidugi Oona ja Charlie Chaplini abiellumine (36 aastat vanusevahet) vs Oona ja Jerry väike romaanike (ca 6 aastat vanusevahet – kas noored on võimelised armastuseks?). Lisaks see, et J D Salinger tegi ise tulevikus ainult sama – käis ainult endast palju nooremate naistega. Ja epiloogis autori enda suhe Laraga, endast 25 a noorema naisega. Selle teema alla kuuluvad Jerry kirjad Oonale, kus mustatakse vana kõbi ilusa noore naise kõrval (ja hiljem andestust palutakse), aga siia kuuluvad ka nentimised, et nende elu oli õnnelik ja Chaplin lõpetas naisteküttimise, oli õnnelik ega teinud enam peale Oonaga kohtumist ühtegi head filmi. Seega ühest küljest justkui moraalitsemine ja halvustamine, aga sisuliselt heakskiit ja poolehoid.

Teiseks on üks läbivaid jooni ka sõda. Teine maailmasõda, mida tänaseks päevaks hakatakse juba unustama. (Kirjanik on ise sündinud 1965 ja ta mainib ka ära, et tema sünniks oli see sõda täiesti lähiajalugu ja Euroopa ja pool maailma oli sõjas viga saanud inimesi täis – nii füüsiliselt kui vaimselt vigastatuid olid tegelikult kõik kohad veel täis). Muide, Salinger suri alles… 2010. Sõjateema ise on aga kuidagi vajalik just sellises tänapäevases raamatus ja tänapäevases kastmes, tänapäeva noortele. Võib-olla ei suuda tänapäeva noored enam lugeda Hemingwayd, Remarque’i või Vonneguti (viimase puhul meenub eriti Tapamaja nr 5 ehk laste ristisõda), kes teab. Igatahes kui neile kirjutab Beigbeder, rääkides tegelikult kahe kuulsuse “armastusloost” (mis oli põhimõtteliselt tegelikkuses ju väga põgus ja lühiajaline), kusjuures üks kuulsustest on Salinger (keda, ma arvan, loevad kõikide aegade noored), siis on ju tänuväärne, et selles omamoodi rütmiga loos on ära toodud ka pildikesi sõjast. Vonneguti sõnumiga – ei olnud mingit kangelaslikkust ega uhkeid kõnesid peale hästi sihitud kuuli kerresaamist, ei olnud keskealisi elukogenud sõjamehi – olid hirmunud noored, hais, jubedus, paanika, hirm uinuda, laipadel kõndimine (mis ei saanud plahvatada!) jne jne. Seda kõike aga mitte sugugi ainult sõjast kirjutades – Jerry sõjapildid vahelduvad Oona ja Chaplini luksuseluga Ameerika läänerannikul oma villas ja koduse basseini ääres. Pidulike restoranilõunatega.

Samuti toob Beigbeder vahele fakte lahingutest ja koonduslaagritest, ohvrite arvudest, Pariisi “vabastamisest” jne. Ilustamata. Ja tore on kirjutaja enda prantsuse perspektiiv, mis on huvitav, eriti raamatus, mis ju räägib siiski ameeriklastest. Sümpaatiaga sealjuures.

Ja peale nende kontrastsete piltide vaheldumist – Jerry sõjapildid ja Oona-Chaplini rahulikud kodupildid – naaseb Salinger USAsse. Kirjanik ei pea isegi eriti rõhutama, mainib siiski ühel lehel, kui suur oli kontrast. Elu oli ju edasi läinud, naaber käis endiselt oma koeraga igal hommikul jalutamas – nagu ei oleks midagi vahepeal juhtunudki! Kangelaslikkus, millega noored poisid sõtta ronisid, on igatpidi naeruväärne – ka seda ei ole liialt afišeeritud. Nii lihtsalt oli. Need, kes sõjast üldse tagasi tulid, eelistasid sõjast mitte rääkida. Sõjast ei räägita. Sellepärast ei teagi järeltulevad põlved sõjast ja võivad seda ekslikult heroiseerima hakata (kui mitte muidu, siis mängufilmide tõttu). Leheküljel 187 algabki lühike vahepeatükk just sel teemal:

2014. aastal lastakse raadiost päev läbi lugusid, mis räägivad kangelaslikkusest. College’i “A Real Hero” (filmist “Drive”), Chad Kroegeri “Hero” (filmist “Spiderman”), Megadethi “The World Needs a Hero”, Regina Spektori “Hero” [—jne jne—]. Mis vahet on sellele [sic!] jõuihalusel ja nietschelikul vaimustusel üliinimesest? [—]

Teatud maades saabub teatud ajastul hetk, kui inimesed ootaksid justkui mingit olulist ja traagilist sündmust, mis võimaldaks neil lahendada kõik probleemid. Tavaliselt kutsutakse sellist perioodi – sõjaeelne aeg.

Maailm on valmis järgmiseks sõjaks. Uus üleilmne konflik pühiks minema riigivõlad, annaks uue hoo majandustõusule, vähendaks ülerahvastumist… Rikaste riikide hellitatud, mäluta lapsed loodavad alateadlikult, et uus kataklüsm teeb ruumi ellujäänutele. Nad tahavad endast jälge jätta. Endale seda tunnistamata unistavad nad, et Ajalugu poleks lõppenud. Nad otsivad uut utoopiat, uusi lõhesid. Nad ihkavad uut vaenlast, keda tappa. Neil oleks hea meel, kui neid rabaks miski muu kui filmi “Saag” uus episood Youtube’is. 2014. aasta noorsugu leinab traagilisi valikuid. Ta vajab hävitamist. Eelnevad põlvkonnad on talle pärandanud tohutu võla, massilise töötuse ja reostatud planeedi. Eksistentsiaalne äng, tühjusetunne ja üleüldine frustratsioon toidavad hirmuäratavat iha nimega nihilism. Soov olla kasulik, võidelda mingi ideaali eest, valida pool, riskida eluga, et saada kangelaseks. Pole ime, et mõned terroristiks hakkavad: mis muu see terrorism on kui antikangelaste ainus võimalus rahuajal sõda välja mõelda? Rahuperiood, milles Lääs praegu elab, on ajaloo pikim ja hakkab võib-olla lõppema.

Ma pelgan kangelasi, ometi kirjutan ühest neist raamatut. (lk. 187-188, tõlk. Pille Kruus).

Hmm, olles ära märkinud kaks põhilist kõrvalteemat – vanusevahe armastuses ja sõja – jääb ju üle veel ainult märkida Salingeri ja Oona suhte kaasaeg. Peale sõja oli seal ju ka muud – just see aeg, mil nad kokku said, käisid.

  • Oona on Eugene O’Neilli tütar – toona üks tuntumaid draamakirjanikke üldse. Samas – mahajäetud tütar. Kogu elu jooksul nägi Oona oma isa ainult ühe käe sõrmedel üle loetav arv kordi, pidas temaga kirjavahetust kuniks isa temaga suhted täielikult lõpetas – just raamatus kirjeldatava aja jooksul. Muuhulgas abielu pärast Chapliniga.
  • Muuhulgas nenditakse, et see tohutu laine mahajäetud tütreid 20. sajandil viis isakujude otsimiseni ja laienenud trendile otsida kaaslane just vanemate meeste seast.
  • Siin on juttu sellest, miks USA Chaplinisse väga negatiivselt suhtus, pidades teda kommunistiks.
  • Mulle tegelikult meeldib ka see, et viidatakse Chaplini ja Hitleri sünniaastale – sama. Ja et Hitler justkui “varastas” Chaplini vuntsid! Et nad on nagu ühe asja kaks poolt. Ning et Eiffeli torn ehitati nende sünniaastal….
  • Siin on mainitud Salingeri kohtumisi ja kirjavahetust Hemingwayga.
  • Nende seltskonda ja Oona sõprade hulka kuulus ka Truman Capote (1940. aastal alles 16-ne).

Juba raamatu alguses nimetab kirjanik, et sündmused on toimunud, nimed viitavad pärisinimestele, aga muu on kirjandus. Ja lõpuks toob ära kirjavahetuse Chaplinite perekonnaarhiiviga, kus ta palub juurdepääsu Salingeri kirjadele, mis Oonale saadeti (neid olla väga palju) – talle öeldakse ära. Ning Beigbeder nendib:

Ausalt öeldes tundsin kergendust, et ei pääse ligi sellele müütilisele kirjavahetusele. Kui oleksin saanud lugeda Jerry tõelisi kirju, poleks ma kuidagi suutnud neid välja mõelda. (lk. 240)

Aus ja arusaadav.

Oot, ja kas ma unustasin mainimata, et tegelikult on siin raamatus ikka armastusest ka juttu? Kasvõi Eugene O’Neilli ja Agnes Boultoni kohtumisest.

Ta ei unustanud kunagi lauset, mille Eugene O’Neill seejärel kuuldavale tõi. Mees vaatas talle otse silma ja sõnas: “Tänasest alates tahan ma kõik oma ööd teiega veeta. Ma mõtlen seda tõsiselt. Kõik oma ööd.”

Agnes uskus teda. Nad abiellusid samal aastal. Jätke see lause hästi meelde: see toimib romantiliste, kirjanduslembeste, ebastabiilsete neiude peal. Nendega pole mõtet armastuse avaldamisega oodata. Sedasorti hulludele tuleb oma iha väljendada viivitamatult, muidu saab teist aseksuaalne sõber ja rong on läinud. (lk. 47)

Lõpetuseks see kummaline video, kus Oona käis oma ainsal castingul. Pidi vene filmis vene tüdrukut mängima.

Ja filme, kus näidatakse nende õnnelikku pere, on youtube’is veelgi. Sellel siin on alles kolm last. Aga uurige veebis ise… Kuidagi ilus vaadata🙂 :

Lingid:

 

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s