Millestki tõelisest

Käisime eile juhtumisi teatris külalisetendust vaatamas (piletid emalt, kuna tema oli enda õhtu topelt-bukkinud ja valis viiuldajate kontserdi kontserdimajas). Juba kavalehte ostes olin elevil. Üks parimaid etendusi (nii lavastuse kui just teksti osas), mida ma kunagi olen näinud, oli Linnateatri Arkaadia sajandivahetuse paiku. Ja nagu teada, olen ma ka teatris tekstifriik. Nagu teada, olen ma üldse väga skeptiline teatri suhtes ja pigem on erand, kui minule midagi meeldib. Lisaks on ka üldteada fakt, et minu maitse erineb tihtipeale kõikide tuttavate omast. Seega tuleb seda kõike meeles pidada, kui ma nüüd veidi eilsest etendusest kirjutan.

Nimelt suurenes mu elevus ja kuidagi hea tunne juba kavalehte ostes, nagu öeldud. See oli nimelt väga inforikkalt ja huvitavalt kokku pandud.

  • Esiteks intervjuu Stoppardiga, vananeva 76-aastase näitekirjanikuga.
  • Kogu kavalehe vahele on pikitud tsitaate näidendi tekstist. Põnev, hea.
  • Jätkub: 12 müüti petmise kohta (Andrei Samoldin). Näidend räägib nimelt abielurikkumisest ja need müüdid olid ka huvitavad lugeda – need on võetud portaalist mees.eu (tekst algab esimese müüdiga, seega artiklis umbes teisest lõigust), on ilusti kujundatud ka.
  • Järgnevad tsitaadid armastusest – aga mitte sugugi ükskõik, kelle tsitaadid, vaid rock- ja popmuusikutelt (või kuidas ühise terminina öelda?): John Lennon, Paul McCartney, Freddie Mercury, Robert Plant, Madonna, Cher, Ray Charles, Frank Zapppa, Bruce Springsteen, Michael Jackson, Sting, Duke Ellington, Alanis Morisette, Marilyn Manson.
  • Edasi lõik Valter Ojakääru raamatust Popmuusikast (1983, Tallinn: Eesti Raamat) – “Kerges muusikas on kõik asjatundjad“.
  • Vahele bändide tutvustusi – 1960ndate ja 1970ndate bändidest. Neil Sedaka, Herman’s Hermits, The Hollies, The Everly Brothers, The Supremes, The Righteous Brothers, Procol Harum.
  • Ei, see pole ka veel kõik. (Kavaleht on tõesti omaette väärtus selle etenduse puhul!) Nimelt on järgmiseks Marek Tamme 2009. aastal avaldatud blogisissekanne “Kirjandus elu ennetamas“.
  • Kõige lõpuks veel 1982. aasta Loomingust nr 4 (lk 514-521) – Leonid Stolovitši artikkel “Kunsti prognostiline toime.

Niisiis on ootused üles kruvitud. Pean ütlema, et ka see Stoppardi tekst oligi igati geniaalne. Tekstid, metatekstid, päriselu, mis justkui peaks loomingut inspireerima, aga looming, millest saab päriselu ja päriselu, mida tsiteerida teises kontekstis juba taastekkiva “tekstina”. Võtkem kasvõi algus – mees istub laua taga tugitoolis, saabub naine, reisilt Šveitsi. Kuna kavaleht oli juba mõista andnud, et tegemist on abielurikkumistega, siis pean tunnistama, et minu esimene mõte oli, et naine saabub tööle ja mees, kes teise laua juures, on tema kolleeg – keegi, kellega tal on armulugu.🙂 Ei, nii see siiski ei olnud. Tegemist oli siiski abielupaariga – naine tuleb komandeeringust, mees võtab ta vastu küsimustega, kuidas Šveitsis oli – Baselis? Genfis? Kuniks lõpuks ütleb, et ta leidis naise passi… Mis keerab kõik pahupidi. (Läbi selle, et mees on naise asjades sorinud/need pahupidi pööranud, leides passi ravimitesahtlist. Naine: “Viimane koht, kust ma otsiksin!” Mees: “Jah, oligi viimane”). Üldse oleme selle tükiga tagasi vanas ajas – reisitakse passiga, piiridel lüüakse sinna templeid, telefonid on kettaga.

Miks ma üldse sellest avastseenist nii palju räägin? Aga sellepärast, et siin antaksegi kätte kõik teemad ja detailid. Järgmise pildi jooksul (jah, mitte päris alguses isegi – asi oleks ehk teine, kui ma näeksin paremini ja tunneksin kõiki Pärnu Endla näitlejaid nägupidi) selgub, et esimene pilt on hoopis peategelase, näitekirjanik Henry näidend, mida esitavad tema näitlejast naine Charlotte ja sõber Max. Teises pildis tuleb seesama Max Henryle ja Charlotte’ile külla, avatakse šampus. Mõne aja pärast lisandub ka Maxi naine Annie. Selgub, et temagi on näitleja (väidetavalt oli Stoppard selle näidendi kirjutanud siis, kui tal endal oli armulugu Felicity Kendaliga ja Annie prototüübiks ollagi see näitleja). Edasi ei ole enam stseeni täpsusega mõtet ümber jutustada, aga juba seal teises pildikeses selgub, et Henry ja Annie on üksteisesse armunud ja neil on suhe. Mis tuleb suhteliselt ruttu välja ja Henry-Annie kolivad kokku, abielluvad (nagu selgub lõpus – nad on kaks aastat olnud abielus).

Vahele Henry kohtumine oma 17-aastaseks saanud tütre ja endise naisega. Tütar käib leierkastipoisiga ja peab vanamoodsale isale loengut suhetest ja seksist. Hurjutab isa, et see on liialt tekstiinimene, võtku elu eluna, mitte uue näidenditekstina (ja neid oma tütre lausutud mõtteteri kasutab Henry juba hiljem dialoogis Anniega – justkui oleks tema peas valmimas uus näidend või võtaks ta oma elu näidendina, mille kohta saab kasutada “tsitaate”). Endine naine aga, selgub, oli juba nende abielu ajal kõrvalhüppeid teinud, mida Henry ei märganud – ja see apaatsus ajas Charlotte’i närvi. Taas tuleb ka sisse motiiv kaasa asjades sorimisest – Charlotte ütleb, et pidi oma “arhitektist” lahku minema (peale Henryst lahkuminekut oli tema arhitektiga elanud), kuna see hakkas tema asjades tuhnima ja küsis, miks ta reisile pessaari kaasa võttis! (Jah, vanaaegne tekst. Tänapäeval ei saa vist passi ega pessaari järgi mingeid üleaisalöömisi tuvastada :)).

midagi tõelistMis viib selleni, et Henry otsib magamistoa läbi – teeb seda, mis ei ole sugugi temale omane. Teeb seda, millest ta kirjutas näidendis, mida mängiti enne ta enda lahkuminekut oma esimesest naisest ja mida tegi arhitekt tema endisele naisele. Seetõttu ilmneb tõsiasi, et kui Annie Glasgowst tööreisilt naaseb, varjab ta ka teatud asju oma tagasitulekuaja kohta…. Kaasnäitleja Billy, kes Anniele, endast vanemale naisele teel Glasgowsse külge hakkas lööma, on selle taga. Tegelikult jääbki lahtiseks, kuivõrd tõsine oli see kõrvalhüpe – aga Henry otsustab seda tolereerida. Sest mis on armastus? Ta suhtub oma ellu kui näidenditeksti, eksperimenteerib sellega. Kirjutab naise rõõmuks loetavamaks ühe vangi (Brodie – temast allpool) teksti, et seda saaks lavastada – ja seal mängivad Annie ja Billy. Annie filosoofia Henry filosoofia vastu – naisel on kõrvaline suhe, “mis ei tähenda midagi”. (Ja ka küsimus, kas kõrvalhüpped tähendavad siis midagi? Või ei tähenda? Kas tugevdavad suhet või vastupidi, siiski lõhuvad? Mis on müüt, mis tegelikkus?).

Ühesõnaga on järjest rohkem “tekst tekstis” olukordi. Ka see, kuidas Billy ja Annie kohtuvad – rongis, nagu kunagi kohtusid ka Annie ja Brodie. Brodie on see noormees, kes sõidab sõjaväeüksusest Londonisse, satub rongis istuma oma lapsepõlveaegse lastesaatetähe Annie vastu, armub, tahab ennast tõestada ja süütab välgumihkliga mingi sõjaväe monumendile pandud pärja, millest saab alguse kohtuprotsess, mis viib mõttetu vangistamiseni ja mille osas Annie valetab, et näidata tavalist vandalismi ja rumalust poisi aatelisusena, laseb poisil sellest ka näidendi kirjutada, Henryl kui kuulsal näitekirjanikul seda kohendada ja vastuvõetavamaks teha ja siis ise mängib ennast ja Billy mängib Brodiet.

Lõpus helistab Max ja teatab, et on leidnud uue naise ja abiellub – näitlejaga! Ring oleks justkui täis. Kummardama olekski võinud juba tulla Henry-Annie ja Charlotte-Max selle toa ette, mis tähistas Henry ja Charlotte’i kodu, kust kõik alguse sai. Ma arvan, et Stoppardi tekst andis sellele isegi alust. Kummardama tuldi aga teise toa ette ja Ago Anderson (Maxi osatäitja) oli üldse juba kuhugi minema läinud, seega ei saanud ka kummardada. (Õige küll, Max ju kõigest helistas viimasest stseenis😉 ).

Nüüd jäin juba liialt pikalt jahvatama tekstist. Sest just see tekst oli minu arvates geniaalne. Näitekirjanik tunneb oma tööriistu. Kummatigi oli lavastuses juba algusest saadik asju, mis mulle väga ei meeldinud. (Ja ma pean nüüd olema ettevaatlik, kuna inimesed tegid kõik hingega oma tööd ja ma ei taha kedagi solvata). Mulle tundus, et tegelased olid lavastatud liiga närvilisteks. See kõik ongi juba maitse küsimus. Mina, põhjamaise-eestlasliku tõlgendustaustaga inimene, suudaks aru saada dialoogide sügavusest ja teksti mõttekusest ka rahulikumas toonis – ehk justnimelt niimoodi. Tekste kisades ja karjudes ei muutu need sügavamateks – kuigi kes teab, ehk on itaallastele (või ka pärnakatele?) vaja veidi rohkem draamat, et asi oleks usutavam?

Eks üheks põhjuseks oli ehk ka tsitaatide eelnev lugemine kavalehelt. Võtkem näiteks:

Henry: Ma mõtlesin, et oleme truudust vandunud.

Charlotte: Sellised vanded pole igavesed. Vaid lepped, mida tuleb iga päev uuendada. Sa mõtled, et vannud ja kõik. Punkt. Et see on nagu betoonvundament, mis kannatab igasuguse pinge välja. Et vandusid, ja rohkem pole vaja enam midagi tõestada. Tegelikult võid olla nüüd natuke hooletugi, endale siin ja seal irooniat lubada, isoleeruda, kunas soovid. Betoonvuundament on eluks ajaks. Ka mina olen mõnes asjas loll, aga sina oled idioot. Olid idioot.

[…]

Charlotte: Pea meeles, mis ma ütlesin.

Henry: Mida nimelt? Aa… jah. Et pole igavesi vandeid, on vaid ajutised lepped. Õnnetuseks ei usu ma seda. Parem olla juba idioot. See idiootsus meeldib mulle. “Ma kasutan sind, sest sa armastad mind. Ma armastan sind, nii et kasuta mind.” Ole hooletu, hõivatud, egoistlik, premenstruaalne – kõik on sulle andeks antud, ma olen igavesti sinu… Mis kunst on armastada kellestki [sic?!] parimat? Armastus tähendab armastada ka halvimat. On see romantika? Hüva. Siis peaks kõik olema romantika. Armastus, töö, muusika, kirjandus, süütus, süütuse kaotamine…. (tõlk. J. Rähesoo)

See võtab üsna palju kogu etendusest ju kokku – kas ei ole? Mulle meeldiks näha siin Henry vanamoodsust ja resignatsiooni. Aga Rämmeld peab seal häält tõstma, karjuma. Nagu ta peab ka karjuma, närveldama ja stseene tegema mitmes muus kohas. Aga eks see ole lavastaja valik (Enn Keerd). Charlotte oli esimeses kodustseenis ka väga närviline – põhimõtteliselt ülepingutatult närviline. Liigne kätega vehkimine. Minu arvates pakub tekst võimalust, et siiski nemad Maxiga ajavad mingit liini, käies köögis toitu ette valmistamas, Max lõikab sõrme, veri (süütuse kaotus), Henry laenab oma taskurätti, mille Max hiljem oma autost leiab, paljastades sedasi oma naise salasuhte Henryga…. (Jälle see tekst, mille mustrid on geniaalsed! Charlotte tunnistabki ju hiljem Henryle, et nende kunagise kooselu ajal oli tal 9 (?) kõrvalhüpet). Aga just see osa jäi pigem välja mängimata… Ago Anderson andis oma mõõdu kenasti välja. Billy ja Brodie olid suhteliselt kõrvalised tegelased ja sellisena las siis olid. Tütar Debbie oli veidi toores, aga ta oli ka ainult ühes stseenis. Ireen Kennik Charlotte’ina oli ju siiski pisut kandvam roll… aga mulle väga ei istunud kahjuks. Kadri Adamson ja Rämmeld meeldisid Mere märkides rohkem, aga siin – polnud viga (just need lavastuslikud eripärad ja erimeelsused minu maitsega).

Lavakujundus oli lihtne ja isegi geniaalne, toetudes põhimõtteliselt oma pöördlava loogikale (kolm tuba/ruumi). (Ja minu jaoks olid need ruumid kahjuks nagu liiga kaugel – geograafiliselt. Aga see pöörlemiskoht lihtsalt seal on sinna ei ole midagi parata). Kunstnik Liina Unt. Aga miks Kadri Adamsonile selline 80ndate soeng… No ju pidid olema 80ndad.

Seega – olen kõnelnud. Ei leia veebist selle tüki kohta muud kui kultuuritarbija60+ sissekande.

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s