58. Robert Seethaler “Tubakapoodnik”

Raamat räägib (taas!) II maailmasõja-eelsest Euroopast, täpsemalt Viinist. Lühikese looga on puudutatud nii Austria langemise teemat kui juuditeemat, kuigi see raamat räägib noormehest, kelle ema saadab 1937. aastal Viini ühe endise sõbra juurde tubakapoodi õpilaseks. Naiivne nooruk, kes armub lõbutüdrukusse ja sõbruneb professor Freudiga kõrvaltänavast (Berggasse 19). Kuniks tubakapoodnik Otto Trsnjek, Esimese maailmasõja (jah, ma lõpetasin järgarvu vältimise ja Rooma numbrite kirjutamise ja kirjutasin vanal kombel esimese suure tähega!) ühejalgne veteran, julgeoleku poolt minema viiakse ning enam tagasi ei tule. Ainult surmateade ja tagastatavad üksikesemed. Kuniks Freud peab lahkuma kodulinnast, kuna ta on juut. Kuniks poiss lõpuks heiskab natside peakorteri lippu Otto Trsnjeki vanad püksid ja ta lõpuks ka minema viiakse. Kokkuvõtlikult kõik. Aasta on 1938.

Huvipakkuv oli ka Tšehhi lähedus, Böömimaa lähedus. Franzu lõbutüdrukust kallim Anezka oli böömlanna. Viidatakse böömi naiste heale kokakunstile. Ega Otto Trsnjek pole ka mingi päris Austria nimi.

Muuhulgas on tubakapood väga hea koht sündmuste jälgimiseks. Mingis kohas ütleb tubakapoodnik lausa seda, et halbadel aegadel tahavad inimesed ajalehtedest uudiseid ja palju suitsetada (vms) – seega tulevad nad tubakapoodi (seal müüdi ka ajalehti nimelt).

Vestlused Freudiga, Viini kuulsa juudiga, on ka armsad. Franz on lihtne noormees maalt, tema küsimused otsekohesed. Need liigutavad vanameest, kes on aru saanud, et elu ehk ei olegi nii keeruline nagu arvatakse ja keegi ei saa kellelegi mingeid vastuseid anda. Üks hea sigar aitab alati! Lõpetuseks üks täiesti suvaline tsitaat, mis mulle kangesti meeldis. (Peaks käib küll meeste kohta, aga kes teab).

Endale õige naise leidmine on üks raskemaid ülesandeid meie tsivilisatsioonis. Ja igaüks meist peab sellega täiesti üksi toime tulema. Me sünnime ilma üksi ja me sureme üksi. Ent selle üksinduse kõrval, mida tunneme esimest korda ilusa naise ees seistes, on sündimine ja suremine vaat et seltskondlikud suursündmused. (lk. 115, tõlk. Piret Pääsuke)

Teised:

• Katkend raamatust
• Margus Haav, ERR
• Lagle Palamuse raamatukogust kirjutab: “Raamatu edenedes Saab Franz mulle päris sümpaatseks. Mulle tundub, et Seethaler tahab oma romaaniga edasi öelda järgmist: me keegi ei tea, mis endast kujutab elu, armastus, me lihtsalt kulgeme läbi elu meile kõige paremal võimalikul kujul, nii kuidas meie südametunnistus lubab. Ning mõistmises, aktsepteerimises on enese ja eluga rahuolemise võti.”
• Marca kirjutab oma blogis.
• Eskpressis peab lugemise eest maksma.