Tore, et meil on Pärt :)

Viimasel ajal annab perekond Uusberg nagu mingi kindla selgroo mu kultuuritarbimisele Tartus. Septembri lõpus Üritus Vanemuises (laval üks ja perekond istus meie taga reas), edasi Noortekoori kontsert Jaani kirikus, õhtul Lageda laulud TÜ aulas (Uusbergid kenasti kas esitamisel ja/või publikus). Nüüd siis Pärt Uusbergi autoriõhtu Pauluse kirikus. 12. detsembri laulmisüritus Jaani kirikus on veel ees – ka seal on Pärt Uusbergi laule. Seega ka kooriproovides. (Pakun, et seejärel tuleb kultuura mingile muule selgroole üles ehitada).

Igatahes eilne kontsert Pauluse kirikus oli väga hea. Koorilauluelamus. Milline rahulolu teadmisest, et meie oma klassikalist ja tänapäevasemat luulet kirjutatakse koorilauludeks, ilusateks ja arusaadavateks koorilauludeks. Siiski mitte sellisteks, mida iga koor laulda suudaks, aga sellegipoolest sellisteks, millest igaüks võib aru saada. Lugesin just Tavainimese blogist acquired taste‘ist ja teadvustasin selle mõiste. Ses suhtes tulebki öelda, et – minu arvates vähemalt – ei ole Pärt Uusbergi koorilaulude kuulamiseks vaja olla muusikateadlane. Need on lihtsalt imeilusad.

(Muide, täna, 15/11 õhtul kl 18 on kontsert Raplas ja neljapäeval kl 20 Tallinna Toomkirikus – seega jõuab keegi ehk peale selle lugemist isegi minna? Lisaks kantakse Tallinna kontserti Klassikaraadios üle)

Pärt Uusbergil on juhatada omaenda koor, mis on alguse saanud projektikoorina – nimeks Head ööd, vend (loomulikult venna etenduse tarvis 2008. aastal kokku pandud, väga lihtne ja selge aadress kodulehel :)). Heli oli nii puhas ja ilus, Pauluse akustika on aga omaette ime. (Lugesin enne kontserti kirikut tutvustavaid brošüüre ja heli osas on seal ikka renoveerimistööde käigus imet tehtud! Kasvõi see pisike asjaolu, et, asudes Tartu tuiksoone kõrval Riia maanteel, kus sõidavad ja maja ees peatuvad lausa bussid, ei kostu sellest kõigest vähematki saali. Olgu, üks kiirabisireen siiski kõlas hetkeks pianost läbi, aga põhimõtteliselt täielik vaikus. TÜ aula kohta seda ju öelda ei saa kahjuks…)

Tegelikult on seda kontserti kõige parem kirjeldada just Pärt Uusbergi enda sõnadega. Kavalehel ütleb ta:

Nimelt paelub mind endiselt väga vaikus ja samas vaikuse kohalolust lähtuvalt kokkupuude helidega ja ikka ja jälle tajun ma muusikat ainukese lohutaja-rahustajana inimeseks olemise ajalikkusega leppimise teel.

Või tema tänusõnad kontserdi lõppedes: aitäh, et jõudsite ära kuulata selle pika ja meditatiivse kontserdi (ca). Sest jah, see oli meditatiivne ja vaikne. Mingil hetkel kontserdi lõpu poole avastasingi, et elavamaid ega kiiremaid lugusid ju ei olegi. Noh, mis sellest. See ongi autoriõhtu, ühe autori stiil. Seda enam, et peale täieliku naudingu puhastest helidest oled kogu aeg ka TÄNULIK, et meil on olemas Pärt Uusberg. Võib täiesti rahulikult hingata – Eesti klassikaline koorilaul jääb veel kauaks püsima. Noor mees, kes ei lase eesti luulel ega koorilaulutraditsioonil vananeda ega unustusse vajuda.

Tegelikult tuleb veel selle konktreetse kontserdi puhul ära märkida ka akustika võlud ja imed. (Ja ega ma tea, kas samu efekte Raplas või Tallinnas enam korrata ongi võimalik). Esialgu kogunevad mehed lavale, laulavad “Ma laulan suust ja südamest” (Eesti vaimulik rahvaviis). Naised seisavad külglöövide ees. AGA: nad ei tule veel lavale, kui alustavad laulu “Kui hõbekellade helin” (Ernst Enno). Sest need (hääle-)kellad helisevad erinevatelt pooltelt ja kajavad külglöövist vastu ning laevõlvilt alla! (Muuhulgas – see oli esmaettekanne).

Veel üks esmaettekanne kõlas sellel kontserdil: kontserdi nimilugu “Te parem kuulake, kuis vaikus laulab…” (kokku pandud erinevatest luuletekstidest, mille autorid on Andres Ehin, Uku Masing, Jaan Kaplinski, Artur Alliksaar, Doris Kareva, Aila Meriluoto). Ootamatult jalutas pool koori (ca 8 inimest?) minema ja ilmusid äkki välja orelirõdul (neli naishäält) ja külglöövi rõdu nurgas (kaks nais- ja kaks meeshäält), koorist ainult veidi kõrgemal. Vot selles loos võis kuulda helisid, mida üheltki plaadilt pärast enam ei ole võimalik taaselustada (ja kas Raplas või Tallinnaski saab?). Ühtäkki näed, et koor ei laula, laulavad hoopis neli häält rõdul – akustika aga toob selle heli ülevalt võlvi mööda alla, otse minuni. (Ja sellepärast ma peangi istuma ees, et näha, kes laulab ja kus laulab!). Või siis laulsid naised oreli juurest vahelõike ja see kõlas võimsalt läbi kiriku, nii et tuli jälle pingutada silmi, et veenduda – laval seisev koor on vait. Või laulis rõdukoor (neli inimest, igas häälerühmas üks!) solistide teemat ja koor tausta. Lisage veel, et kõik olid nii puhtad helid, inimhääled, mis olid puhtalt kõlavad imeinstrumendid!

Kõiki lugusid ei jõua ju ära kirjeldada. Mainimata ei saa ainult jätta kontserdi viimast ametlikku laulu: Meie isa palvet. Noorust ja julgust vajab vist see, et võtadki selle palve ja viisistad – ja viisistad imeliselt. (Kogu Pärt Uusbergi muusikat iseloomustab see, et teksti lauldakse võimalikult kõnepärase rütmiga). Kuulasin pinevalt ja mõtlesin, kas just see ei võiks olla üks nendest tema lauludest, mida ka teised koorid hiljem laulda võiksid ja millega hakkama saaksid.

Seega, tore, et meil on Pärt. Isegi kaks Pärti🙂. Minge kontserdile!

This entry was posted in teater-muusika-kino. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s