59. Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”

Tan_Twan_Eng_Ohtuste_udude_aed_kaas.inddKui raamatut tutvustatakse sõnadega

“Noor naine Yun Ling on otsustanud rajada Malaisia mägismaale aia oma Jaapani okupatsiooni ajal tapetud õe mälestuseks. Ainsana saab teda plaani elluviimisel aidata Aritomo, harukordsete oskuste ja mainega mees, kes kunagi oli Jaapani keisri enese aednik”

siis tekib minus loomulikult soov seda lugeda. Samas ka ettevaatus, kuna on ennegi juhtunud, et ma ei suuda nt jaapani kirjandusest aru saada. Seekord siis tegemist hiinlastega Malais (nüüdseks Malaisia). Ütleksingi selle raamatu kohta – kuidagi väga paelus. Ei saagi aru, miks lugemine nii aeglaselt läks…. Kiiresti ei olnudki võimalik lugeda. Kas on kirjutatud sellises originaalkeeles, mis muudab tõlgitud laused pikkadeks ja rasketeks, poeetilistekski (tõlkinud Triin Tael). Või on asi milleski muus. Näiteks selles, et taoliste raamatute puhul (peategelasteks hiina ja jaapani nimedega inimesed) läheb tükk aega, enne kui aru saad, mis soost keegi on. Kirjanik Tan Twang Eng ise on mees, minategelane on pensionile suunduv kohtunik Teoh …. naine. Yun Ling. Kohe esimestel lehekülgedel ilmub ka Yugiri ehk “õhtuste udude aia” majahoidja Ah Cheong, hiinlane, mees. Jne. Muidugi raskendab oluliselt ka asjaolu, et me tegelikult ei tea midagi lähemalt Malaisia ajaloost. Parimal juhul teame Jaapani aktiivsusest II maailmasõja ajal, jaapanlaste kuritegudest Hiinas, ka Kultuurirevolutsioonist Hiinas. Wikipedia ingliskeelne artikkel pakub Malaisa ajaloo kohta lühiülevaate ja selle raamatu osas aktuaalse aja kohta järgmist (rõhud tekstis minu poolt – need, mis puudutavad eriti raamatus kirjeldatud aega):

In the Second World War, the Japanese Army invaded and occupied Malaya, North Borneo, Sarawak, and Singapore for over three years. During this time, ethnic tensions were raised and nationalism grew. Popular support for independence increased after Malaya was reconquered, by Allied forces. Post-war British plans to unite the administration of Malaya under a single crown colony called the “Malayan Union” met with strong opposition from the Malays, who opposed the weakening of the Malay rulers and the granting of citizenship to the ethnic Chinese. The Malayan Union, established in 1946, and consisting of all the British possessions in the Malay Peninsula with the exception of Singapore, was quickly dissolved and replaced on 1 February 1948 by the Federation of Malaya, which restored the autonomy of the rulers of the Malay states under British protection. During this time, mostly Chinese rebels under the leadership of the Malayan Communist Party launched guerrilla operations designed to force the British out of Malaya. The Malayan Emergency lasted from 1948 to 1960, and involved a long anti-insurgency campaign by Commonwealth troops in Malaya.

Seega loeme KT-dest (kommunistid-terroristid), kempeitaidest, aga ka KL-st (=Kuala Lumpur). Sisse on põimitud Magnuse sõnu afrikaansis, aga ka kohalikes keeltes: malai, jaapani ja mingis hiina keeles. Sellest lähtuvalt ka pidev küsimus: mis keeles see raamat originaalis on? Tõlkija järgi tundub, et inglise keeles🙂, Garden_of_mistkuigi tiitellehel seda kirjas ei ole. Ka wikipedia valgustab, et originaalis on teos ingliskeelne. (Tegelikult selgub ju ka kontekstist, et minategelane, küll hiinlane, ei oska kuigi hästi hiina keelt, kuna selline oli nende perekondlik kasvatus).

Sisukokkuvõte lühidalt järgmine: minategelane pärineb heal järjel oleva kautšukitootja perekonnast. Peretuttav Magnus Pretorius on üle läinud teeistandustele, luues Majuba Teeistanduse. Magnus ise on aga pärit Aafrikast – Kapimaalt, Transvaaliast, võidelnud II buuri sõjas – sellest ka vimm brittide vastu, samas uhkus, kuna Transvaali lipp lehvib tal ka oma Majuba teeistanduse rantšos ja teeistanduse nimigi olla vihje nondele sündmustele (ja ometi olla see tee brittide seas taganõutud). Magnusel on naine Emily ja minategelase vanune poeg Frederik. Ka Theo Yun Lingi pere läheb jaapanlaste pealetungi ajal rettu, ent nad leitakse lõpuks siiski üles, vanemad eraldatakse brutaalselt lastest, peksmine, tütred viiakse laagrisse (ca 20-sed), Yun Ling püüab kogu raamatu/elu vältel teada saada, kus see laager asus ja mis laager see oli. Laager, kust tema ainsana elusana pääses. Kuna aga tema vanem õdegi laagris surma sai, otsustab Yun Ling rajada õe Yun Hongi mäletuseks jaapani aia – rääkimine ilusatest jaapani aedadest oli see lootuskiir, mis õdesid vangustuse “üle elada” aitasid. Vanema õe imetlus jaapani aedade vastu pärineb nende 1938. aastal ette võetud reisil Jaapanisse, kui isa jaapandlastega edutult kautšukiäri ajas. Naistele aga näidati mh Kyoto aedu. Olemegi sisukokkuvõtte juures – Yun Ling läheb (mõlemas selle raamatu ajakihis) Yugirisse, mis on peretuttavate/Magnuse teeistanduse juures ja mida peab keisri endine aednik Nakamura Aritomo, pakkudes talle tööd kõnealuse aia rajamiseks. Aritome keeldub, aga on nõus ta endale õpipoisiks võtma. Aasta on selleks ajaks 1953, Yun Ling on laagri üle elanud, töötanud juristina ja saatnud väga paljusid süüdlasi surmanuhtlusega teise ilma, jäänud tööst ilma oma liigse sirgjoonelisuse pärast. Vanust on tal selleks ajaks 30. Romaani aeg vaheldub aga tema pensionilemineku ajaga (peale seda, kui ta on olnud hinnatud ja edukas kohtunik), seega ca 65-ne. Nad saavad Aritomoga lähedasteks, kuniks mees ühel päeval jalutuskepi koju jätab ja metsa/džunglisse läheb ega naase enam.

Oeh, selline sisukokkuvõte ei anna muidugi midagi edasi. Sest kogu raamat on komplekssem. Võtkem kasvõi mäletamise-unustamise teema, mis on üks läbivaid jooni. Magnusel on aias kaks skulptuuri, õed Mnemosyne ehk mäletamise jumal ja Unustamise jumal. (Ei leia kohe tekstis seda kohta üles). Yun Ling ütleb, et hmm, unustamise jumalat ta nagu ei mäletaks, mispeale Magnus võidurõõmsalt teatab: “Näed nüüd!” Seega kogu see kahe õe ja unustamise-mäletamise teema läbib raamatut, igal tasandil. Õde, kes suri laagris, peab saama mälestuseks surematu imelise aia. Õde, kes laagri ainsana üle elas, peaks vajuma unustusse. Minnes jaapanlasest aedniku juurde – kas ta suudab enda laagriõudusi unustada ja andestada? Ja selle valguses, mis professor Yoshikawa Tatsuji minategelasele räägib, milleni ta oma uurimustega jõudnud on, tundub, et kogu mäletamise-unustamise teema on mitmetähenduslikum kui võiks arvata. Lugedes “Kuldsest Liiliast” ja pannes kokku kõik, mis me raamatu jooksul Aritomost lugenud oleme, sellest, kuidas tänu temale mitmed inimesed on pääsenud “Birma raudteele” minemisest ja muudest õudustest, kuidas vastavalt kokkuleppele Yugirit, tema imelist aeda, ei puudutata, mõeldes professor Yoshikawa tõlgendusele horitomo’st Yun Lingi seljal – puuduvast nelinurgast – langevad mitmed asjad oma kohtadele. Või ei lange ka. Kas teada ja mäletada või lihtsalt unustada? Sama teema alla kuulub ka Yun Lingi haigus – arstid on avastanud, et teda on tabanud mingi ravimatu haigus: mingitel hetkedel vaatab ta kirjatähti ega näe neis muud kui arusaamatut hieroglüüfide rida, ta mälu tuhmub. Õnneks käib see kõik ainult lühikeste hoogudena, aga on teada, et mingil hetkel unustab ta kõik ega saa enam kirjast aru. Seetõttu hakkabki ta Yugirisse naastes üles kirjutama oma elu ning juhendama aednikku, et taastada Aritomo aed.

Muidugi on läbivaks jooneks jaapani aed ja selle kujundamisprintsiibid. Vaated. Kuidas asjad peaksid välja nägema. Kunstiteos, mis tekib kindlasse raamistusse kindlast vaatenurgast vaadatuna. “Laenatud vaated”. Kummarduda kivilohust vett võtma, siis mõistad, miks hekki just selline auk on pügatud – kummardudes avaneva vaate pärast. Või muru, milles ei näe midagi eriskummalist kuniks kõnnid ühte kindlasse kohta veidi kõrgemal sellest tasapinnast ja mrkad äkki, et niidetud on erineva kõrgusega, mistõttu ülalt vaadates avaneb Yin ja Yang märk. Kivide kunst. Frederikile, kes on Yun Lingi armunud, sellised aiakujundusprintsiibid tegelikult ei meeldi. Tema arust on see meeltega manipuleerimine, tema jaoks on see vastuvõetamatu. Kogu see loomulikkuse, kujundatu, kunsti, manipuleerimise jms teema on väga tugevalt taustal kogu raamatu vältel. Aritomo ei olnud ainult aiakunstnik – ta tegi ka puulõikeid (ukiyo-e) ja, nagu mõista antakse ning lõpuks kinnitust saab – horitomosid (=suured tätoveeritud pildid), mis on oma põhiolemuselt samad kui ukiyo-e‘d. Tsiteerin üht kohta, kus Aritomo selgitab jaapani aia põhimõtteid:

“Ja muidugi Tenryūji, Taevadraakoni tempel, kõige esimene aed, kus eales shakkei tehnikaid kasutati.”
Shakkei?”
“Laenatud loodusvaade.”
“Laenatud? Ma ei mõista.”
Selle tegemiseks on neli moodust, seletas Aritomo: enshaku – kauge laenamine – hõlmas mägesid ja künkaid; rinshaku kasutas ära naaberkrundi tunnusjooni; fushaku võttis materjali maastikust ja gyoshaku tõi mängu pilved, tuule ja vihma. (lk. 160)

Iluihalus, poeesia. Mingis kohas pakub Aritomo, et saadab Yun Lingi koju ja too palub oodata, kuna kavatseb Magnuse käest taskulambi tuua. Aritomo aga:

Ta raputas pead ja osutas pilvitu taeva poole. “Selleks miljonite kilomeetrite pikkuseks retkeks laenan ma kuuvalgust.” (lk. 154).

Või kui Aritomo Yun Lingile vibulaskmist õpetab (jälle äärmise keskendumise kunst, mille jaoks tegelikult keskendumus otsustab tulemuse, isegi noolt ennast pole vaja, et saavutada täpne eesmärk):

Tsurune,” ütles Aritomo mu kätele pilku heites. “Vibunööri laul.”
“Selle jaoks on isegi oma nimi?”
“Kõigele, mis on ilus, tuleks nimi anda, kas sa ei arva nii?” kostis Aritomo vastuseks. “Öeldakse, et kyudo-ka oskustest saab aimu juba ainuüksi laskmise ajal tema vibunööri hääle kvaliteeti kuulates. Mida puhtam tsurune, seda suuremad on vibulaskja oskused.” (lk. 156)

Muuhulgas mõtiskleb Aritomo aastaaegade ilu üle (väga aktuaalne kuidagi, tundub mulle):

“Just Magnus oli see, kes kunagi mulle Eedeni aia lugu rääkis. Mul oli selle kujutlemisega suuri raskusi,” märkis Aritomo. “Aed, kus mitte miski ei sure ega kõdune, kus mitte keegi vanaks ei saa ja aastaajad kunagi ei vaheldu. Kui hale.”
“Mis selles nii haledat on?”
“Mõtle aastaaegadest kui erivärvilistest kõige peenema, kõige läbipaistvama siidi tükkidest. Ükshaaval võttes on nad kaunid, aga pane üks teise peale, kas või ainult servapidi, ja tekib midagi erilist. See kitsas ajariba, kui ühe aastaaja algus teise lõpuga kattub, on samasugune.” (lk. 348)

Rääkimata sellest, et luule või iluihalus aitab inimestel raskeid aegu üle elada. Ühendab aegu ja inimesi omavahel. Yeatsi luule selle raamatu puhul näiteks mitut puhku.

Au. Ei saa üle ega ümber just auküsimusest, mis idas inimestes istub. Kui võtta pigem lääne tsivilisatsiooni esindaja Magnus, siis temal esineb teatud sorti patriotism. Buuri sõjad, brittide invasioon, sõjakoledused, mille vastu ta võitleb, heisates oma majal Transvaali lipu, hoolimata sellest, et kuulub Malais samuti brittide alla. Ta nimetab oma teeistanduse Majubaks otsustava lahingu järgi, mille britid 1881. aastal Esimese buuri sõja ajal kaotasid. Läbi selle iroonia tunneb ta rahuldust, et britid sõltuvad tema teeistanduste imeheast teest. Ent võtkem professor Yoshikawa Tatsuji, kes on olnud lennuväes ja pidanud kamikadzena tegelikult sõja lõpul oma elu kaotama. Kõik mõistavad, kui arutud ja tarbetud on sellised surmad, aga käsu vastu ei sobi astuda. Samamoodi kummardamine keisri poole – nii sunnitöölaagris kui ka Aritomo, kes oma kabinetti astub ja keisri pildi poole kummardub, kuigi on…. väidetavalt?… temaga tülis ja aednikuametist tema juures lahti tehtud. Keisri portree kaob mingil hetkel Aritomo seinalt – peale seda, kui Yun Ling on talle jutustanud, mis laagris juhtus. Laagris oli Tominaga, mees, kellega Aritomo väidetavalt kunagi tülli oli läinud, mistõttu ta Jaapanist lahkus. Tominaga ei kõnele Aritomo kohta midagi halba, kiidab ta aednikuoskusi. Tänu temale õnnestub Yun Lingil laagrist pääseda. Hiljem kuuleb Yun Ling ühelt Aritomo külaliselt, et mees oli end siiski peale sõda ära tapnud. Au – kohust tuleb täita, kuigi selle koormaga elamine on liialt raske. Aritomo, kes läheb džunglisse – kohus täidetud (aed valmis, horitomo Yun Lingi seljal samuti), võib minna. Selgub ju ka, et Yun Ling ise oli laagris pidanud kaasvangide peale kaebama, et päästa oma elu ja saada paremaid palu… ega professor Tatsujigi lendurina just head ei teinud… (Jälle see mäletamise ja unustamise teema…). Raamatu lõpulehekülgedel arutleb Yun Ling professorist:

Mõistan, et oleme samasugused. Inimesed, keda ma armastasime, on meid maha jätnud, ning sestsaadik oleme üritanud oma elu edasi elada. Aga unustamine on ainus, mida me teha ei suuda. (lk. 370).

Ühesõnaga on siin raamatus äärmiselt palju kihte, millest mõned olulisemad ma püüdsin välja tuua. Seega pole midagi imestada, et see on võitnud erinevaid auhindu ja jõudnud ka Bookeri kirjandusauhinna lõpunimekirjani. Ja lugemine läheb aeglaselt. Võib-olla peaks otsast alustama, et paremini aru saada.

Mitmed on sellest raamatust kirjutanud, ära tasub ehk tuua:

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

59. Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed” on saanud ühe vastuse

  1. Pingback: “Õhtuste udude aed” – G2tlin

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s