60. Lehte Hainsalu “Vastamata kõne”

vastamata-kõneKust jäi mulle silma see raamatupealkiri, et otsustasin tellida? Ei suuda kuidagi enam leida.

Tegemist on 110-leheküljelise peatükiga. Ma ei teagi, kas peaks seda nimetama novelliks või romaaniks (viimast just mahu tõttu). Peatükk oleks ehk kõige täpsem.

Raamatu algus on ääretult võluv – tundub, et peaks ridade kõrvale aina märkmeid tegema või kriipse tõmbama. Raamatukogu raamat, ei saa (keegi teine oli seda siiski just alguses pisut teinud). Võib-olla tulebki ühe hooga läbi lugeda? Mina lugesin kolmel õhtul, äkki seetõttu kadus keskel see miski minu jaoks ära. (Meenutas paljuski Proua O imekspanemisi – vanema naise vaateid elule, kuigi sel korral argisemas võtmes).

Raamatu esimene pool vastab eriti hästi pealkirjale. Ent tegelikult ka järgnev. Keskmes on minategelane, lesestunud vanem naine, kirjandushuviline naine oma pulma-aastapäeval. Ta kõneleb. Kõneleb…. omaette? Ei, pigem oma teise ilma läinud mehega, nüüdseks lahkunud sõbrannadega, lõpupoole ka sõbrannaga, kes helistab (ja see on veel üllatavam!) ja venna lapselapsega (kes, ootamatu! ise külla tuleb). Lisaks kahe naabrinaisega ja ühe naisega pargipingil. Vastamata kõnedele seega vastavad harjumuspärased justkui vastustega kõned surnud kaasteelistega minategelase peas ja päris-kahekõned, mis ei suju minategelasele alati harjumuspäraset rada pidi – igasugused kujutlused valestimõistmistest, kahetsemine, et ennast just nii väljendas, tagamõtte otsimine, üleloomuliku leidmine jne.

Vanema naise päeva kulgemine. (Väidetavalt on peategelane 72-aastane – ma ei mäleta, et oleksin seda raamatust välja lugenud. Pigem oli Lehte Hainsalu ise selles vanuses, kui selle kirjutas. Siit kohe järjekordne arusaamade lahknevus – mina olen 70+ seni suhteliselt vanadeks pidanud. Mõned mu tuttavatest mitte. Rootsis aga algab see vanaduse iga ehk alles peale 80. eluaastat? Kui sedagi? See haakub veidi keskealisuse teemaga – minuvanustel justkui pole veel luba end keskealiseks nimetada – see luba on tänapäeval pigem 50-60-stel…). Väikesed pidepunktid. Puud kuuris, mida tahab iga päev lõhkuda – mitte kõiki korraga. Raadio. Ajaleht. Ehk jalutuskäik.

Ei, paluks vaikust, džäss ei lähe kohe mitte! Klassikaraadio on sellega üldse liialdama hakanud; lihalik muusika ja kerglane loba on vaikselt hiilimas vanema põlvkonna viimsesse pelgupaika. Nagunii oled inimeste hulgast välja tõrjutud; nina ei talu suitsuhaisu ja õllelehka; kõrvad ei kannata muusikalärmi; silmad ei pea valguse vilgutamisele vastu; kohevaks paisunud aura ei salli trügimist. Ometi tahaks see, kel kohanematud meeleelundid, kah vahel seltsi – et keegi räägiks toas inimese häälega, teeks vaikset muusikat. Räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem, nagu Betti Alver ütles – tollal, kui ma seda värssi poliitiliseks tekstiks pidasin ja mida see ka oli. Ent igal alltekstil on ka kehtiv otsetekst. (lk. 26. Ilmunud 2011.)

Seega sobiks see raamat kindlasti vanematele ja üksi jäänud (või veel mitte üksi jäänud?) naistele. Pakuks paljuski äratundmist, rahu. Lisaks pakuks see raamat kindlasti arusaama oma taustast, miks vanemad head ja kenad inimesed mõtlevad nii, nagu nad mõtlevad. Sest just selles osas tundsin mina, et olen siiski teine põlvkond. Jah, veel pärit ajast, mil lapsi kindlakäelisemalt kasvatati ja neile käitumist õpetati (mingid asjad sobisid, mingid olid valed), aga siiski juba hilisemast kui kirjanik. Mõnest reeglist, käitumismustrist, vanemate inimeste mõistmisest tagantjärele ei suutnud siiski aru saada…

Veidikene hakkas mind raamatu teises pooles häirima ka (tahtmatult sisse libisenud) enese paremaks pidamine… Nagu ütleb raamatu kokkuvõte minategelase kohta: “Ta on endine raamatukoguhoidja, tõsine lugeja, kes on kirjandust alati sügavalt läbi elanud, eriti luulet ning filosoofiat. Tema maailm on teistsugune kui enamikul temavanustel naistel – ta ei tunne hirmu haiguste, rahapuuduse ja vanaduse ees.” Ma usun, et enamus, kes selle raamatuni jõuavad ja selle läbi loevad, peavad tähtsaks kirjandust, luulet, ehk filosoofiatki. Mis ei vähenda teinekord muret tervise või rahapuudumise pärast – tundub mulle. Samas on see meile, noorematele, ikkagi heaks sissevaateks – suudame siis ehk paremini mõista oma vanaemasid või … nüüdsel ajal paljude jaoks pigem juba emasid? Et mis on kogu skeptilisuse või eemale hoidmise või vähese suhtlemise taga – nii nagu see tihtipeale meile kõrvaltvaatajatena tundub.

Siin on mitmeid tsitaate, mis pärinevad eesti kirjandusest. Ja tõlgetest (Tagore nt). Minategelane tunnistab, et inglise keelt ta sel moel ei valda – eks ajastu lõiv. Eks need väljakirjutused raamatutest, tekstidest, tsitaadid jms. ongi minategelase, kunagise raamatukoguhoidja, üks pidepunkt elus. Tsitaadid, mida uuesti lugeda, kuhu tagasi minna, millele mõelda, raamatud, mida uuesti läbi lugeda ja alla joonida – sest mis neist ikka peale tema surma muud saab kui et lähevad prügimäele… Üks omamoodi tsitaatidekogu siiski:

Kunagi – kui ma raamatukoguhoidja olin – hakkasin koguma luuletajate ettekuulutusi isikliku surma kohta, hiljem siis võrdlesin tegelikkusega (teatmeteoste abil või ootasin lahkumise ära). [–mitmed tsitaadid—]

Või Betti Alveri Mu toit on voodi ees toolil. Ma jäängi vist jalutuks. Kaduviku temaatikat on siin lehekülgede kaupa; rääkimata juba Juhan Viidingust või Ott Ollinost, kes surid täpselt nii, nagu olid lavastanud oma luules (kuigi luuletasid varjunime all, mis asjaolu oleks pidanud elu loomingust lahutama). (lk. 37-38).

Oleksin raamatu esimest poolt lugedes tahtnud tegelikult seda raamatut märgistada ka tagiga “võiks tõlkida“. Vahel on lausa kahju, et eesti kirjanduse mainstream, millel üldse on šansse saada tõlgituks, on hoopis teistsugune kirjandus. Vaatamata teatud kaugenemisele, mida ma raamatu teises pooles tundsin, oli tegemist ikkagi väga köitva teosega. Tõesti soovitan.

Veel meeldib mulle nende vanade eesti autorite puhul see keelerõõm, millega kirjutatakse. Võid kirjutada ja luua uusi sõnu või kasutada mingeid sõnu teises kontekstis, pane semikooloneid lausesse või kolm tükki – see on su täielik õigus. Sellist asja tõlkekirjanduses paratamatult ei kohta.

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s