61. Joel Haahtela “Täheselge, lumivalge”

haahtelataheselgeSelle raamatu kohta lugesin internetist ühest blogist (e-raamatuna). Haahtela on mulle alati meeldinud – ma ei tea, mis tema stiili juures paelub. Vist teatud luulelisus ja vanaaegsus? Ei tea. Hille Lagerspetzi tõlge on igatahes hea.

Seekord on kuidagi suurem plaan (kuigi 343-leheküljeline paks raamat on tekstiga kõigest napilt kaetud, ruumi ridade ja peatükkide vahele jääb lahedalt). Päevikut peab (nagu hiljem selgub) Leo Halme nimeline mees, kes on kodumaalt pagenud. Aasta on 1889, mees on jõudnud Pariisi, pagemise põhjuseks hoopis õnnetu armastus. Tüdruku isa keelab kategooriliselt suhtlemise ning nende ühine laps jääb mehel nägemata. Päevik, mida Leo Halme kirjutab, on kirjavormis just kallimale, kes jäi Soome ja sünnitusel suri.

Olemegi murrangulisel ajal keset Pariisi, moodne hakkab peale tungima, vana taanduma. Pariisis toimub sel aastal maailmanäitus. Leo ise saab tööd telegraafi – milline uus moodne värk! Lisaks hakkab reporteriks. Külastab kunstigaleriisid ja avastab impressionistid, valguse, uudsuse maalidelt, mis on maailmas olemas olnud selleks ajaks juba mitukümmend aastat. Tema enda lemmikuks on sellegipoolest Vermeer, keda ta esmalt galeriidesse otsima lähebki. Tutvumine pargis meeldiva lapsehoidja Claraga, sõprus, armastus. Äkki aga järgmine päevik – Berliin, aastad 1913-1914. Leo on reporter. Naaseb just Rügeni saarelt sanatooriumist, kus puhkab närve ja kosutab tervist. Margarethe on tema armuke – abielus proua. Margarethe isegi ei tea, kust Leo pärit on – on avastanud tema päevikud ja ei mõista, mis keeles need kirjutatud on (Leo valetab, et norra keeles). Järgmine leitud päevik pärineb 1923. aastast – Siiam-Kambodža (tegelikult sõidetakse laeval läbi pikem teekond). Seal ongi närvide puhkamise reis, millelt ta on lubanud ka mõne reportaaži saata. Kajutikaaslane on liblikakoguja, kes kavatseb kirjutada maailma “kõige ilusama” raamatu, liblikate täpsete joonistega. 20151202_211312Selles osas puudutatakse üldse põgusalt veel bioloogilisi teemasid, evolutsiooni, Darwinit ja Wallace’it. Viimane osa päevikust on kirjutatud Bernburgis 1936. aastal – see on psühhiaatriahaigla. Sõbralik halastajaõde B ja doktor. Sissekanded on lühemad, lahustudes lõpuks graafiliselt paigutatud sõnadeks.20151202_211330

2012. aastal Helsingis on kirjutatud viimane osa ülestähendustest, sedapuhku on seda teinue lapselapse lapselaps, kes on just viibinud psühhiaatriahaiglas, olnud depressioonis. Juhuslikult leiab ta uuesti need päevikud, mis nende perele 1941. aasta suvel saadeti (märkega, et Leo Halme on sama aastal kopsupõletikku surnud). Nüüd on ta need neli päevikut ära transkribeerinud, korrastanud, sisse elanud ja … välja elanud.

Mis siis? Kuidas see kõik haakub? Järeltulija teeb reisi Saksamaale, loodab näha kohti, kus esiisa on viibinud, elanud, käinud, surnud. Jõudes Bernburgi, selgub, et seal haiglas viidi läbi eutanaasiaprogramm Teise maailmasõja ajal. Patsiendid gaasitati surnuks. Omastele saadeti teated haigustest, millesse nad väidetavalt surid, kõige tüüpilisem oli olnud kopsupõletiku diagnoos, aitas ühest köhatusest. (Bernburg)

Veel tuuakse ära, mis on saanud Margarethest ja tema tütrest, kes sündis veidi peale seda, kui Leo ja Margarethe lahku läksid ja naine oma mehega jälle hästi läbi saama hakkas. Nimelt olid nemad juudid – samamoodi erinevates laagrites tapetud.

Kogu see lõpp annab raamatule hoopis teise mõõtme. Kõik tähtis ja huvitav, ilus ja eluline, mis päevikukirjutaja 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul valitud hetkedel läbi elas, saab uue tähenduse. Muutub kaduvikuks.

Haahtela kuidagi oskab. Lugemissoovituse blogiski minnakse tema moodi luuleliseks, öeldes: “Ma luban endale väikese poeetilise liialduse ning ütlen, et kogu Haahtela loomingu lugemine — ning eesti keeles on nüüd juba päris kena valik saadaval — on nagu jalutamine lumivalges metsas täheselgel ööl. Selles on mingi süütus, puhtus, kergus. Kuigi käsitletavad teemad ei pruugi olla kerged, oskab Haahtela neist rääkida nii, et nad ei vajuta sind maadligi. Haahtela on melanhoolne, kuid mitte masendav.” Väga täpselt.

Raamatust on veel kirjutanud kultuuritarbija60+, skisopräänik, Palamuse raamatukogu, Siiliste, Heidi Iivari Sirbis. Viimane ütleb jälle toredalt: “Tunnistan kohe alguses: ma armastan Joel Haahtela romaane. Igatsen tema teksti järele, kui pean vahepeal lugema soome kirjanduses nii kaua vohanud agraar-realistlikke romaane, mis ilma sõnumita kirjeldavad meie tänapäeva maaelu Angst’i, äärelinna okset või kaskede kahinat. Nimetan seda inseneriproosaks – andestagu Soome insenerid mulle! Ma ei taha lugeda romaane, millel on algus (põhjus), keskkoht (heal juhul kliimaks) ja lõpp (süntees või järeldus), ning liim, mis neid seob, on meie igapäevase elu ja maastiku kirjeldus.”

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s