64. Galina Višnevskaja “Aeg ja elu”

vishnevskajaSelle raamatu pealkirja olin üles kirjutanud vist facebookis kellegi soovituse järgi (kusjuures originaalis on pealkiri Galina. Elu lugu. Kas tundus liiga labane Eesti kirjastusele?). Olen hiljaaegu proovinud kolme raamatut lugeda (lihtsakoelised, peaks kiiresti minema, kuigi sisu ei kõnetanud… lõpuks jätsin pooleli lausa) ja Višnevskaja raamatut kätte võttes oli tagasi jälle see vana hea raamatulugemise tunne. Kuidagi huvitav ja eepiline kirjeldus, elulooline (head eluloolised raamatud on ikka kulda väärt), 420 lehekülge tihedalt täis trükitud. Kuigi raamat on eesti keeles välja antud 2006. aastal, on ikka veidi 1990ndate hõngu – trükipaber oli kollakas, odavam, palju taheti mahutada väiksele pinnale, et raamatu hind tuleks mõistlik🙂.

Raamatust endast ei julge ma suurt midagi öelda. Lugemiselamus oli siiski tugev. Loed ja mõtled, et seda võiksid lugeda ennekõike need (nt läänest pärit noored), kes vahel arvavad endal olevat õiguse väita, et nõukogude aeg oli ikka parem kui praegune. Kui ikka tahtsid midagi saavutada, kuhugi jõuda, pidid kaigastega kodarates arvestama… Mõtlen alati, kuidas mu (Venemaa) venelannast sõbranna 1990ndatel ütles, et venelased ise kannatasid nõukogude võimu all kõige rohkem. Minule oli taoline väide toona väga vastumeelne – tundus kuidagi, et olgu, sedasi tehti oma rahvale, aga milleks veel teiste kallale tulla. Seda raamatut lugedes mõistad, et jah, kahjuks kannatas ju vene rahvas ise ka, vägagi, selle ees ei saa silma kinni pigistada. Kahju, kui rumalus võidule pääseb.

Sellegipoolest on põnev lugeda muusiku elust, ajastust, muusikaelamustest, teistest muusikutest, heliloojatest ja kirjanikest. Galina Višnevskaja kuju ise on muidugi diivakuju – mulle meeldib selline stiil. Meenutas paljuski Käbi Lareteid. Teadlik oma tugevustest, ei haletse ega põe, samas ei õhku kuskilt ka upsakust ega üleolevust toredate ja tublide inimeste vastu. Tegin kahjuks selle vea, et vaatasin veebist intervjuud autoriga peale raamatu esitlemist Venemaal. Ma ei teagi. Jäi mulje, et see pole üldse see … hingestatud õigeusklik inimene🙂. Eks see elulooline teos ilmus esmakordselt juba kolmkümmend aastat tagasi, eksiilis, raamatu kirjutamise ajal (ca 10 aastat peale emigreerumist) oli ta kindlasti teistsugune. See valu, mis haarab ka lugejat raamatu lõpus, kui kaks suurt artisti, kes armastavad oma kodumaad ja tahaks kogu oma ande pühendada oma kodumaa kunsti arendamisse, on sunnitud emigreeruma. Sest neil lihtsalt enam ei lasta esineda, nende nimed ei tohi esineda meedias, plakatid kleebitakse teistega üle jne jne. Viimasel leheküljel (lk 420) tsiteerib autor Lermontovi:

Head aega, kasimata Vene,
täis orjasid ja härraseid,
ja teie, kõrgid sinimundrid,
ja sina, rahvas, teeniv neid! (tõlk. August Sang)

Višnevskaja ja Rostropovitši sõprus Šostakovitšiga on äärmiselt südamlik ja huvitav (eriti lahkumine Šostakovitšist 1974. aastal). Sõprus Solženitsõniga.

Eluloolistest andmetest loen välja, et Višnevskaja ja Rostropovitš said siiski Venemaale naasta, äravõetud ja tagasi pakutud kodakondsust enam vastu ei võtnud, aga töötasid Venemaal.

Järjejutuna on ERRi arhiivis ka üleval. Ma ei tea, lugemiselamus on lugedes siiski parem kui kuulates, aga kes teab:

Ajakirja Muusika arhiivist

Vene keeles raamatust

Venekeelne raamat online

 

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s