65. Charlotte Lii Tipp “Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond”

minu-rootsi-sünnitusvaludeta-ühiskondNägin eile läbisõidul Põltsamaa Selveris seda raamatut ja ostsin ära. Noh, see tuleb ju ometi ära osta. Kujutan ette, et just Skandinaavia raamatute käsikirju on kõige keerulisem valida, kuna seal on ju nii palju eestlasi – elanud, õppinud, töötanud, elavad praegu jne.

Sedapuhku on siis valitud Rootsis elav pere, kirjutaja ise on tööl meditsiinisüsteemis ämmaemandana. Vanuselt minu kanti.

Selles sarjas ongi kõik pigem sellised kirjad tuttavalt, seega ei erinenud seegi raamat. Kusjuures tuttava maa puhul loed ju lausa teise mõttega – kas tunned midagi ära, mida jne. Pean tunnistama, et selles mõttes vastas täiesti ootustele. Lisaks plusspunktid sellele, et inimene ei tee pidevalt Eestit maha – kirjeldades Rootsi plusse, võib iga lugeja ise otsustada ja oma kogemuse põhjalt võrrelda. Lisaks on ju plussiks ka see, et pereelu, laste koolid-lasteaiad ja töökogemus on ka Eestist olemas, vähemalt mingil määral.

Lisan veel, et kõigest sellest lugedes tekib vana tuttav tunne – ei, ma ei suudaks Rootsis elada. Siin olles mõtled tihtipeale, et peaks ajutiselt jälle sinna minema, mõni projekt, midagi… Vaatad Rootsi pilte, osalt ka SVT1-e, mida Elioni paketi kaudu jälgime – tuleb Rootsirõõm. Kohale sõites näed aga jälle asju, mis muidu lähevad meelest ja mis häirivad. Mulle meeldib, et autor ka selles raamatus kirjeldab Rootsi eripärasid kui plusse. Enamasti need tunduvad ka temale plussidena, igatahes on väga sümpaatne, et kirjutatakse ilma hinnanguta. Õnneks ei puudu ka väikesed märkused selle kohta, et kas ei teki ülekontroll või muu ületurvamisest johtuv puudus. Jah, elu Rootsis on mingitmoodi nagu idüll, ideaal, aga juba seda lugedes tekib tunne, et elu nagu vatis. Mõnele see sobib, seega pole midagi kurta. Igasugused haiguslehel käimised ja depressiooniga kodus istumised… mulle endale ka tundub, et kohati lähevad liiale. Kohates tavalisi rootslasi Eesti tööelus jääb kohati tõesti mulje, et kuidas Rootsi ühiskond üldse toimida saab, kui iga asi kõik endast välja ajab, tekib tööseisak, sinised lehed… Mõni ei saa isegi aru, et koju jäädes peab arstilt tõendi saama Haigekassa jaoks….

Teine asi, mis raamatust ka välja tuleb – kõik teavad täpselt, kuidas tuleb teha, mida süüa, mis on kombeks, tuleb trennis käia, vett juua jne. Rootslased on lihtsalt vaja olla kõige targem. Vajadus kedagi aidata. Kui kedagi aidata ja õpetada ei saa, tekib ebamugav olukord. Eriti meie, endise idabloki inimesed, peaksime tänulikumad olema kõikide nõuannete ja abi eest. Ja väide, et rootslased ei räägi inimesi taga, oli minu arust liialdatud (mõni lõik hiljem selgus, et jah, tõesti). Rootslaste kohati maaniliseks aetud tolerantsus on ka õudne – et nt erinevaid rasse pole olemas. On inimesed. Ja sinna juurde sama maaniline tõupuhtuse tagaajamine loomade juures – pole tõesti vahet, mis tõust su koer on, pigem on oluline, kas ta on ka armas, sõbralik jne jne.

Sega kokkuvõtteks see raamat mulle meeldis (omasuguste seas). Ei olnud kellegi tümitamist ega targutamist. Kuna Eestis on harjutud, et inimesi on igasuguseid, seinast seinani, siis tolereeritakse minu arvates kummalisi inimesi meil paremini. Aga ma ei tohi midagi väita, kuna alles hiljaaegu on ju selgunud, milline jube võõraviha siin valitseb, lausa piinlik. Seega lähtun ainult end ümbritsevatest inimestest. Ja ma olen nõus – rootslased on heatahtlikud. Tõesti.

This entry was posted in raamat and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s