1. Johan Theorin “Öine lumetorm”

Lumetorm-kaas.inddVõtsin siis vahele selle krimka, kuna esimene osa on ju loetud. Läks kiiresti, oli jälle mingitpidi köitev. Vist minu krimkamaitse – esiteks ei ole piinamisi, tarbetuid vigastamisi, köndistamisi ega erakordseid hobisid või riitusi. On lihtne enesetapuna tunduv mõrv.

Samas see osa, mis mulle ehk kõige rohkem ei meeldigi, on jälle thrilleritaoline õhkkond. Et pidevalt tahetakse, et oleks hirmus ja kummituslik. (Minevikuvarjudest on juba film tehtud – vaatasin seda ja sealt on kadunud KÕIK, mis raamatus oli head. Palju asju on muudetud, isegi mõrvar on algusest saadik kahtlane tüüp, peategelane hoopis teise iseloomuga. Seega kui see film välja tulema peaks – ja kindlasti tuleb – siis pakun, et tulebki lihtsalt üks tavaline õudukas).

Niisiis, raamatu juurde. Põhiline joon on see, et noor kahe väikelapsega perekond kolib Ölandile Angerjatippu vanasse härrastemajja, mille kohta käib igasuguseid tondijutte ja muid jutte. Ja siis ootamatult pereema Katrine kukub muulil vette ja upub. Pereisa Joakim leinab teda, kohaneb uues majas, remondib ja hakkab vaimudesse uskuma. Vahele on pikitud lugusid varasematest aegadest. Jah, lugema hakates ei pea pead murdma ja neid lugusid otseselt meelde jätma, kuna need ei ole ülejäänud tegelastega enamasti seotud. Need on Katrine ema, bravuurse kunstniku Mirja Rambe raamatu/märkmiku peatükid. Selle märkmiku endisaegsete lugudega on ema kirja pannud, kui kuulis tütre pere soovist Angerjatipu härrastemaja osta. Viimased lood pärinevad ajast, kui Mirja ise oma kunstnikust emaga Toruniga seal elas. Muuhulgas ei puudu raamatust ka Gerlof Davidsson. Sedapuhku käib Marnäsis tööle asunud noor politseiniku Tilda tema lugusid lindistamas – lugusid oma vanaisast ja Gerlofi vennast Ragnarist. Gerlof tunneb väikestviisi ka huvi Angerjatipu mõrvajuhtumi vastu, mille ta lahendab, lahkumata oma vanadekodust (olgu, käis küll kord Angerjatipus külas, aga see oli ka kõik. Laenas lahkunu riideid uurimiseks).

Siia vahele lood saarel tegutsevatest murdvarastest – talvel on suvilapiirkonnad tühjad, rahvast vähe, sissemurdjatel lihtne tegutseda. Kuni lõpuks kohtuvad kõik lood ja tegelased jõuluõhtul Angerjatipu võõrastemajas, toimub erinevat actionit, lapsed magavad õndsa und samal ajal.

Mõnes mõttes ongi kogu raamat jälle Ölandi olemusest, saare võimalikkusest ( 🙂 ). Lood, legendid, endise aja inimesed, ohvrisoo, mere kõrval elanud inimeste tarkus ja raskused, tühjenev saar, talvised vargused, tondilood, vanad inimesed vs noored. No ja siis muidugi kogu Joakimi-Katrine perekonnalugu, Joakimi narkarist õde Ethel ja tema surm aasta varem, Katrine kummaline ema Mirja, kellega ta väga harva üldse suhtles.

Põhimõtteliselt siiski tore raamat. Võitis vist isegi 2008. aasta parima krimiraamatu tiitli Rootsis. Mind häiris, et toimetaja oli jälle ülenurga teinud…

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s