Arkaadia

Teatripilet, mille ostsin valmis septembris (kas täiskasvanuelu seda tähendabki, et sa ostad pileti oma pool aastat enne ja etendus tuleb kätte, ilma et väga palju aega möödukski?). Minu esmakohtumine Stoppardiga oligi Arkaadia Linnateatris 1999. aastal. See jättis nii sügava mulje, et taastus minu usk teatrikunsti võimalikkusesse. (Hiljem olen näinud ka Hüppajaid ja Midagi tõelist, aga esimesest mäletan ehk ainult lavakujundust, teisest seda, et tekst meeldis rohkem kui lavastus ise).

Vanemuise Arkaadial on ikka seesama tugev ja hea tekst, mis ju 1999. aastalgi, ses suhtes ei pidanud pettuma. Tasandeid on nii palju, suhteid, paralleele … See tekst on ka sellepärast mõnes mõttes põnev, et esietendus toimus 1993. aastal. Kavalehel on kirjas Fermat’ viimase teoreemi tutvustuse tekstis kirjas:

Fermat pani selle väite kirja Diophantose teose “Aritmeetika” servale, mainides, et see serv oli liiga väike mahutamaks väite tõestust, mille ta arvas endal olemas olevat. […] Aastasadade jooksul suutsid matemaatika helgeimad pead esitada tõestusi küll konkreetsete n-i väärtuste jaoks, kuid üldjuhul jäi tõestus siiski andmata. Kasutades arvutite abi, jõuti aastaks 1993 nii kaugele, et suudeti teoreem tõestada kõigi neljast milonist väiksemate algarvude n jaoks.

Kõigi eelnimetatud põhjuste tõttu varjas briti matemaatik Andrew Wiles (s 1953) pikki aastaid oma Oxfordi ülikooli kolleegide eest fakti, et ta just Fermat’ teoreemi tõestada püüab. Aastal 1994 [sic!] avaldas ta oma esimese tõestuse variandi Fermat’ suurele teoreemile. […] Seepeale hakkas suurem rühm matemaatikuid tõestuse kallal tööle ning praeguseks arvatakse, et teoreem on viimaks tõestatud. Tõestamiseks kasutati aga sellist matemaatilist aparatuuri, mis loodi alles 20. sajandil ja millest Fermat ei oleks tõenäoliselt undki näha osanud.

Ühesõnaga – näidendi esmalavastamise ajaks ei olnud isegi veel lõpuni selge. Ja kui mina 1995 sügisel välisüliõpilaste koridoris poola Witekiga kohtusin, rääkis tema pidevalt põlevi silmi mingitest “fractals”-itest, mida ta uuris, näitas väljaprinditud mustreid ja pilte. Tegelikult võiks öelda, et see tükk oli just tollel ajahetkel veel eriti imepärane. Seda teadusavastuse poolelt – selles osas, mida mina pidasin toona üheks põhilisemaks teljeks ja teemaks. (Täna tundus juba, et termmodünaamika seadus oli ka jutuks, mis oli ehk tol ajal samavõrra vanaks saanud kui meile tänapäeval arvutiga võimaldatav algoritm.).

Teine huvitav asi selle teksti juures oli põnevus, intensiivsus. Kuna etendus on siiski 3,5 tundi pikk ja esimene vaatus ligi 2 tundi, siis hakkas paaril korral mõte tavapäraselt uitama minema, aga ei lasknud sel juhtuda, kuna KÕIK oli nii oluline, iga fraas, iga dialoog. Tõsi, puudulik diktsioon ja teksti rääkimise kiirus tekitas teinekord olukorra, kui ei kuulnudki õiget sõna (tekkis kange tahtmine tagasi kerida ja üle vaadata…. arvuti ja järelvaatamise rikutus!).

Võtkem või see teema, mis puudutav valgustusajastu üleminekut romantismiajaks. Kõik need kontrastid ja paradigmamuutused, mis siis toimusid. Mõistus, korrapära, sirged jooned versus tunded, looduslikke vorme jäljendavad kultuuraiad, luule. Ja siis kogu selle muutuse keskel Thomasina, kes tahab matemaatilise mõistusliku valemiga kirjeldada midagi muud kui koonuseid ja püramiide, kes tahab näidata, et absoluutses matemaatikas on võimalik ka elu ebakorrapärasust kinni püüda. Kuidas teha lehe või jänese valem või kuidas kirjeldada seda nähtust, et teatud protsessid on ühepoolsed, soojus jahtub, klaas puruneb. Ja seda tema lauset, et kui Jumal ei oleks selliseid võrrandeid välja mõelnud, poleks ta suutnud luua midagi peale riidekapi, mäletan ma juba 1999. aastast.

IMG_0553Teine oluline teema, see puudutas just paralleelselt 19. sajandi algusega jooksvat tänapäeva, on teaduse tegemine ja allikakriitika. Kui 1999. aasta lavastusest jäi mulje, et Hanna Jarvis on see, kes ei julge järeldusi teha enne, kui tal on tõendeid ja Bernard Nightingale jällegi ei hooli allikatest üldse, siis nüüd jäi isegi veidi ambivalentsem mulje. Nimelt on siingi vastamisi seatud romantiline seiklus, fantaasia, mõttelend, teaduslik julgus, ja ettevaatlikkus ning tugevam allikatele toetumine. Ehk lausa mehelik ja naiselik, mitte ehk kõige tavapärasemas mõistes (et meesteadlane tingimata mehelik ja naisteadlane naiselik, eksole). Tegelikult on nende tulemused võrdväärsed: nagu selgub tüki jooksul, on ka Hanna eelmise raamatu kaanepilt vale, kuna just seda pilti on pikka aega peetud õigeid inimesi kujutavaks ja samal ajal avaldab keegi teadlane artikli, milles tõestab, et sellest on valesti aru saadud. Oma hüpoteesides samm-sammult erakuni liikudes jõuab temagi tegelikult välja oma arvamuseni, ent nendib, et ei saa kõike tõestada…. Kuniks tuleb Gus pildiga Septimus Hodge’ist, mille Thomasina joonistas – mis peaks olema piisavaks tõendusmaterjaliks. (Arvatavasti peitub võti selles, et pildil oli ta kujutatud koos Plautusega, kes oli nende toonane kilpkonn. Ja nähtavasti ei ole ka see nimi juhuslik – kahju, et seda kavalehel nimestikust ei leia).

Lisaks on väga tore näha interdistsiplinaarsust erinevate teadusdistsipliinide vahel. Tegelikult oli teadus just 1990ndateks aastateks minu arust jõudnud sinna, kui hakati tugevamalt rääkima insterdistsiplinaarsusest, looma erinevate teadusdistsipliinide ühiskeskusi, kus ühte teemat uurisid erinevate erialade inimesed erinevatest lähtekohtadest ja eesmärkidel. Justkui näide toredast sünergiast, mis sellisel puhul tekib – tuleb üks, kes ütleb, et jahiraamatutes oli kirjas, et Byron siin viibis või et näed, aiaraamatust tuleb välja, kuhu kadus tundmatu luuletaja Ezra Chater, või et näed, Thomasina punktid arvutisse lüües ja mitmesaja miljoni kordselt korrutades saame sellise pildi, võib öelda matemaatik humanitaarteadlasele. Samas ise tetresid matemaatiliselt uurides ja olles häiritud, et liiga palju mürainfot on, et tuleb teema vbolla maha matta. Ka see teema tundus 1990ndatel olevat eriti aktuaalne. Nüüd teame me ka kõik, et igaüks uurib järjest kitsamalt oma eriala, aga koostööd ja ühisseminare julgustatakse tavaprotseduurina. Lisaks käibki palju erinevaid huvitavaid koostöid.

Nüüd siis see põhiline teema, millest rääkis nii lavastaja Ain Mäeots raadios Delta saates kui Undusk oma Teatrielu artiklis.* Kui Nüganen ja Anu Lamp Ööülikoolis (see on lahe link – tekst justkui jookseb paralleelselt litereerituna kõrval. Samas ainult teksti lugeda ei saa, kuna seal on tohutult palju vigu. Tekib tunne, et litereerimise tegi arvuti). Tundub, et nad pidasid seda teemat justkui teistest olulisemaks ja silmapaistvamaks – erootiline diskursus. Ja ma saan täiesti aru, mida nad sellega mõtlevad. Unduski artiklit veebist ei leidnud, aga seda tsiteeritakse:

“Toores seks tuleb surmata – see on erootilise diskursi üks reegleid, surmata kas iroonia või väljajätuga. Nii jäetaksegi reaalselt lavale ilmuvate tegelaste seast välja näidendi peamine seesmine traaditõmbaja, persoon, kes seisab kõneluste taga, kes paneb elu käima ja kelle ümber tegelikult kogu elu keerleb – proua Chater, “Arkaadia” kui erootilise diskursi mootor. Proua Chater kehastab katmata seksuaalsust, seepärast jäetakse ta lava taha ja naerdakse seal välja …”

Ma olen tegelikult nõus, et erootilisus on Stoppardi tekstis igal pool sees. Tegelikult on seal pingeid väga paljude inimeste vahel ja, nõustudes Unduskiga, “karnaalne embus” jäetakse lava taha, laval on ainult muud pinged. Seal on nii Valentine/Hanna, Bernard/Hanna, Gus/Hanna kui Bernard/Chloe, Thomasina ema/Septimus/Byron. Kõige rohkem aga on seal Thomasina ja Septimus. Ja vaadake – kui lavastaja seda ise vaat et nii tähtsaks peab, et seda välja toob, siis pean ütlema, et Vanemuise lavastuses see välja ei tulnud. Ei tulnud. Tee või tina. Mäletan Matvere-Külliki Teetamm/Katariina Lauk-Tamm duetti. Seal oli see pinge pidevalt sees. Seal oli näha, kuidas Septimus samm-sammult kerglasest naistekütist, Byroni Trinity College’i-aegsest sõbrast erakuks muutub. Seal oli see tema jaoks keelatud suhe väga terav, valus. Ta näeb, armub aegamisi, mõistes, et see suhe on ja jääb võimatuks. Thomasina sirgus ju aegamööda – olles esmalt kolmeteistkümnene ja lõpuks kohe seitseteist saamas. Tolle aja mõistes täiskasvanu. Mitte ükski osa sellest arengust ei tulnud tänases Vanemuise etenduses välja – sellest oli NII KAHJU. Septimus tundus kõige vastu lõpuni suht ükskõikne, luges möödaminnes oma pabereid ega teinud kellestki välja. Seega tundus lõpuvalss isegi arusaamatu – et kuidas me sellesse punkti jõudsime siis? Ma ei tea, kahjuks ei näinud ma ka Thomasinas seda õhinat, seda usku ja geniaalsust. Mkmm.

Näitlemise osas: mulle meeldis tõesti Piret Laurimaa Hanna osatäitjana, aga pipraterana pean siiski mainima, et temas oli liiga palju Anu Lampi. Kui on uus lavastus ja uus tõlgendus, siis võib-olla võiks mingi uudne karakter olla. Ikkagi – tema roll oli hea, tekst hea, diktsioon hea, kõik hea. Samas pakkus tekst tõesti võimalusi sisse lavastada erootilisi pingeid sealsete kõikide meeskangelastega – kõige usutavamaks jäi viimases stseenis ühtäkki laest kukkunud suhe Gusiga.

Teistel tegelastel-näitlejatel polnud ju ka viga, polnud ka nii kandvad rollid. Ragne Pekarevis, kes on mulle vahepeal juba meeldima hakanud, olin veidi pettunud. Sõnad ei voolanud suus, mingid žestid olid pingutatud. Õnneks ei olnud ka temal kuigi kandvat rolli, kuigi see erootiline pinge Septimusega jäi ju üldse olemata, millele muuhulgas vihjati.

Üks väike detail, mis mu teatris reageerima pani ja millele olen püüdnud veidi mõelda. “Kaasajas” toimuv tegevus oleks justkui püüdlikult Stoppardi kirjutatud aega ehk 1980ndatesse toodud – riietuse pealt vbolla ei ütlekski, aga just see kaheksakümnendate disko tantsupeol (ABBA oli samas nii kui nii teisest perioodist kui Joy nt, aga tühja sellest), ometi tuli Valentine viimases vaatuses lavale väikese kaasaegse sülearvutiga. Et kas peaks siis arvama, et tegelikult oli juba tänapäev, riietus ajatu ja muusikaks kaheksakümnendate disko stiilipidu (lisandiks 19. sajandi riietega?). Samas kuidas siis jälle tekstiga välja tulla – kus teadlased Fermat’ teoreemi tõestust veel otseselt ei teagi. Ikka see moodne läpakas vist ei sobi võrrandisse.

Nojah, mis ma oskan siis öelda. Et Stoppard päästab päeva, kuigi Vanemuine omalt poolt siiski mitte. Imelik lausa, et Mäeots ütleb ERR kultuuriuudistes, et Stoppardit väga lavastada ega midagi külge pookida ei annagi, kirjanik andvat kõik nii täpselt ette. Ses suhtes tundub mulle, et võimalikuks osutus järelikult mingi osa lavastamata või näitlemata jätta. See tükk ei ole komöödia, kuigi Stoppard pakub ka selles osas toredaid pilte. Seda poolt pole mõtet üle rõhutada (no kasvõi see peeretamise koht – kamoon).

Anu Lambi tõlge on nähtavasti sama hea kui ikka, nüüd tundus lihtsalt mõne koha peal, et võiks kohendada teadaste slängi (ühe koha peal oli mingi sõna, kus mõeldi “publikatsioon”, aga öeldi midagi muud. Avaldamine sobib vabalt paljudesse kontekstidesse, aga just ühes kohas oleks publitseerimine paremini sobinud). Esietendus oli alles eile… vbolla tükk küpseb. Strandbergil oli Septimuse jaoks minu arvates liiga peenike hääl lausa. (Ja Thomasinal ka kuidagi rabe ja rapsiv). Samas ma kindlasti ei saa öelda, et ärge minge vaatama. Minge ikka. Ja olge valmis, et esimene vaatus on pea 2 tundi. On ikka, mida vaadata ja kuulata. Saab nii nutta kui naerda. (St nutta vähem, kuigi teksti põhjal võiks).

(Tundub, et ingliskeelses wikipedias on umbes sama jutt, mis minul siin eespool).

* Undusk “Sümpaatia kontra determinism: “Arkaadia” erootiline diskurss.” – Teatrielu ’97. Toim. Piret Kruuspere. Tallinn: Eesti Teatriliit, 1998, lk. 20-29.

  • Mihkel Truman ERR-portaalis. Üldiselt olen temaga nõus, v.a. sellega, et mulle meeldis just Piret Laurimaa. Jaanika Arum & Priit Strandberg seevastu selles lavastuses mitte. Tanel Jonase osas olen nõus – ise pakun, et tema oleks võinud Septimust mängida.
  • Liisa Pool annab artiklis “Kirglikult algebrast ehk Klassika tagasitulek” (15. veebruar 2016 Tartu Postimees) ka ülevaate-lühikokkuvõtte etendusest. (Tundub, et tegu on noore kirjutajaga, selles artiklis on koolitöö hõngu). Muuhulgas märgib ära Kristiina Põllu lavakujunduse, mille üle tõesti ei saa nuriseda. Väga ilus. Ma pakun, et Stoppardil olid raamaturiiulid ja see suur laud keskel ette kirjutatud, kuna sama oli ju ka Linnateatris. Aga see tagumine uks ja aed või ala ukse taga oli ka väga hea.
  • Rein Veidemann kirjutab 21. märtsil 2016 Postimehes. Enamasti ka tekstist, sümbolitest ja lavakujundusest, mis sellele vastas. Lavastusest päris lõpus. Muuhulgas: “Miks Stoppardi verbaalne tulevärk, mis tegelikult on vaid sirm suguiha ees, haaras küll intellektuaalsel tasandil […], aga ei erutanud meeleliselt? [—] Üleüldist väsimust õhkus ka etenduse lõpustseenis. Kumm sai lihtsalt tühjaks.”
  • Mul on heameel, et ka mõned blogijad on kirjutanud, saab nagu rahva vahetu mulje kohta ka lugeda. Ma saan aru, mida nad mõtlevad. Kuigi tekst, nagu ma ütlesin, oli minu jaoks ikkagi põhiline ja väärib juba ainuüksi minemist:
    • Marca kirjutab oma blogis (jah, kriuksuvad toolid, omavahel sosistavad tädid ja poole pealt lahkuvad teatrikülastajad olid ka meie etendusel, teisel pärast esietendust).
    • Ja üliõpilane Triinu Kurvits kirjutab (tundub, et ma ei ole ainus, keda häiris diktsiooniprobleemid ja puterdamine). Tegelikult on huvitav, kuidas temale jäigi Vanemuise versiooni põhjalt mulje, et Septimus oli armunud Thomasina emasse. Mkmm. Kindlasti mitte – just see, et temast sai erak, kes ütles, et matemaatika päästab maailma (ca), annab selle kohta tunnistust. Ema oli ju loll nagu lauajalg. Oma ihade ohver🙂.
    • Rein Lang ERRis.
This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s