Rakvere teatri “3 õde”

Rakvere käis jälle Tartus külas ja etendas Tšehhovi “Kolme õde”. Täiesti uues võtmes. (Käisin mõned nädalad tagasi ka nende “Põhjas” vaatamas, mis oli ka äärmiselt kaasajastatud). Seekord ei jõudnud Tšehhovi originaali uuesti üle lugeda (ja minu mälu pole suurem asi, kuigi olen seda ju mitu korda lugenud ja teatrilavalgi mingis mõttes näinud – Enquisti versiooni).

See versioon oli üdini uus (see on niihästi kompliment kui hoiatus). Siin oli tegevus ajatu, ei olnud enam viidud kindlasse aastasse möödunud sajandi alguses. (Mind üllatas, et kui Prozorovid ja nende maja jutuks tuli, käänati (vähemalt iga pildi eel näidati) “Prozorovide” – tükk aega vaatasin ja mõtlesin, mis seal valesti tundub olevat. Ka Enquisti tekstist kirjutav Ülo Tonts käänab siiski “Prozorovite”). 3 õdeLavakujundus oli napp, lõpuks viidi needki vähesed asjad, mis seal olid, minema. Seevastu toimus muist tegevust seina taga varjuteatris. Ja kui üldpildile mõelda, siis oli väga hästi lahendatud. Siin oli väga palju väikeseid ja olulisi detaile, mis klappisid ja mis olid väga hästi läbi mõeldud. Kasvõi inimeste näitlejate omavaheline põimumine. Kogu etenduse kehalisus anti juba alguses kolme õe hommikuste joogaharjutustega kätte – kaks, Irina ja Olga, kes painduvad, ja Maša, kes on rohmakam. Kogu etenduse jooksul on igal noorel naisel oma austaja ja iga erootiline pinge antakse edasi mingi taolise põimumisega. Tegelikult polegi see mingi koreograafia (v.a. ehk Andrei ja Nataša kehalise armastuse näitamise ajal läbi varjuteatri), vaid orgaaniline osa lavastusest – embus, kallistus, ihalus kellegi järele. Kui tahate erootilisi pingeid näha, enamjaolt keelatuid (mis Arkaadias puudusid), siis siin neid oli.

Samuti olid hästi läbi mõeldud seina taga varjudena nähtavad tegelased. Vahel ka see, kuidas mõni tegelane lihtsalt ühe käe seina taha varjudesse suunas, muutes selle mingiks muuks jutustuseks. Ahjaa, ja taskulambid, mis sattusid käest ära just sellistesse kohtadesse, kus nad pärast kedagi valgustasid, kui suuremad prožektorid maha võeti.

Ka kajaefektid teises vaatuses olid huvitavad. Ja mikrofoni kasutamine intiimsemates stseenides (st kui kolm õde istusid lähestikku ja vaikselt juttu ajasid, andes üksteisele tuge, istudes lähestikku).

Samas oli kaasaegsele teatrile omaselt ehk liiga kõrge müratase kohati. (Mind lepitas muidugi täielikult, et tegemist oli Immigrant songi ja Emperor’s New Clothes‘iga :)).

Tekst on aga läbi ja lõhki Tšehhov. Moskvasse! Igav on. Töö õilistab? Ma olen väsinud. Nii väsinud! Mu naine on õilis ja aus, ma armastan teda! Ikka teevad mehed näo, et ei tea. Jne.

Rollidest peaks ka paari sõnaga kirjutama. Mina tooks kohe esile Anneli Rahkema Maša osas. Ma ei ole teda vist rohkem kui kolmes lavastuses nüüd näinud. Aga mulle väga meeldib! Marin Mägi-Efert Oljana oli ka väga hea. Tema tundus mulle ka tuttava näoga ja viisin lõpuks kokku – Tuulepealse maa Marjuna vist nähtud. Seevastu oli minu jaoks täiesti võõras nägu Saara Kadak (Irina), kes, nagu selgus, on hetkel vaat et kõige tuntum nägu Näosaate tõttu🙂. Ja tõesti – mina ei olnud kordagi näinud. Nooruke, aga Irina osa siis ju sobibki. Toomas Suuman oli sel korral doktor Tšebutõkin … ja nüüd, mil ma olen teda juba kolmes Rakvere etenduses lühikese vahega näinud, tundub mulle veidi, et kõigis on tegemist pisut sama rolliga. Kasvõi juba see, et pikad valged juuksed on ju üsna iseloomulikud joones mehe välimuses ja nii Pinteris kui Gorkis olid tema tegelaskujul ka need pikad valged juuksed. Minu arvates kolme etenduse peale umbes samad riided ka. Et ega muidu ütlekski midagi halba, aga lihtsalt ei oska enam suhestuda, et kas ta ongi sama tegelane igal pool… Natuke sama tunne tekkis Fjodor Kulõgini tegelase puhul – Rämmeld. Tegelaskuju ei olnud sugugi halvasti mängitud ja kõik nüansid olid olemas, pisidetailid, iha, resignatsioon. Aga kuidagi Rämmeldil on sarnast joont igas tegelases, keda ta mängib. Liigutused ja kõnnak on isegi samad kohati. Peeter Rästas Veršinini osas meeldis mulle väga – telekast vaatasin tutvustavat intervjuud, siis ei olnud tal veel habet ja kuidagi teine tüüp oli üldse. Nüüd oli perfetto.

Seega kokkuvõtteks peaks ütlema, et tegelikult hästi tehtud. Kahjuks valutas mul pea ja selletõttu häiris veel eriti, et kogu etenduse esimese vaatuse (kokku oli etendus pisut üle 3 tunni pikk) suitses lavalt see orientaalne suitsuküünal, mida ma niisamagi ei luba kodus põletada, kuna ajab pea valutama…. Ja Sadamateatris istud ju põhimõtteliselt lava peal. Teiseks – no ma saan aru, et Tšehhov mõtles seda tükki komöödiana, selleks oli ta ka püütud lavastada (st, mitte komöödiaks, aga tõesti naeruks läbi pisarate). Aga ma tõesti ei suutnud mõista kahte ullikest esireas, kes naersid valjult absoluutselt iga lause ja liigutuse ja tegelase peale. Appi, kuidas segab. Lõpuks vaatasid juba kõik inimesed, kes need hullud küll on. Äkki teater palkas, et esireas istuksid ja irvitaksid (kuigi nende toolidel siiski ei olnud kirjas “reserveeritud”). Lisaks ei saanud märkamata jätta, et koduteatri näitlejad (3) lahkusid vaheajal. Hmm. Vahel tundub, et meie teatri omad ei saagi teatrist õieti aru ja sellepärast meil oma etendustes ongi selliseid vajakajäämisi… (No tegelikult maitse küsimus veidi ka – ma oleks ise ka vbolla poole pealt ära läinud, pea ikka valutas vastikult).

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s