6. Johan Theorin “Blodläge”

blodlageNüüd lugesin selle tetraloogia kolmanda osa läbi ja teate, mulle hakkab kohale jõudma, miks inimesed seda hindavad🙂. Tegelikult tundub mulle järele mõeldes, et see osa meeldiski mulle seniloetutest kõige rohkem. Esimeses osas ei meeldinud mulle, et see Nils Kant selline neljakandiline inimene oli – vähemalt alguses, väga selgete joontega “paha”. Et kui oleks näiteks kasvõi hobused vigastamata jätnud, siis poleks sellist trafaretsust ehk olnud. Kes teab. Teises osas ei olnud minu arust nii head läbipõimitust … Või kes teab, üht-teist ju oli, aga see kummituslikkus läks pisut nagu liiale. Umbes, et kummitused andsidki mõned vastused.

Nüüd siis kolmas osa, mida lugesin rootsi keeles. Ma ei tea, kas nende eestikeelsete köidete minek on ka hea olnud (allahinnatult oli just esimene osa müügis), seega kes teab, kas ülejäänud tõlgitakse. Aga rootsi keeles lugemine võib ka olla üks osa sellest, miks mulle see rohkem meeldis kui eelmised. Lisaks muidugi see, et olen mingil põhjusel sel aastal läbi lugenud ainult krimkasid ja ainult Rootsi omi. Ja peale Alsterdali on need kõik suht viletsad olnud. Seda raamatut lugedes oli siiski lugemise tunne.

Esiteks peaksin ma jälle rääkima pealkirjast. Tetraloogia neli pealkirja viitavad aastaaegadele. Sain seda alles üsna hiljaaegu teada. Skumtimmeni puhul kirjutasin juba lahti, mida see sõna endas peidab (tõlkes läheb see kõik kaduma – Minevikuvarjud) – see viitavat sügisele. Tegevus toimuski just sügise lähemale hiilides, lõpuks ulusid juba külmad tuuled. Nattfåken / Öine lumetorm tähistab talve. Tegevus algaski hilissügisel ja lõppes jõulude paiku suure lumetormiga. Nüüd siis Blodläge, mis viitab kevadele. Igaüks vist saab selgitamatagi aru, et blod tähendab rootsi keeles verd. Läge aga asendit, asukohta, paika, olukorda – mida iganes. Ühtlasi nähtavasti ka kihti. Võtkem aga raamat ette ja mõelgem, mida pealkirjaga seostada, ja nimekiri tuleb väga pikk:

  • esiteks juba see kaevandusest paistev punakas rauarohke paekivikiht, mida rahvasuus hüütakse verekihiks ehk siis blodläge. Pärimuse järgi on see kiht tekkinud trollide ja haldjate (älvor)* verisest võitlusest. Selle osa põhilised tegelased elavad  esimesest raamatust tuntud Stenvikis, aga kivimurru kõrval – esiteks toonases Ernsti majas ja teiseks kahes uusehitises, uhkes uusrikaste lossis, mis sinna on suvemajadeks ehitatud. Seega pidevalt seal trollide (kivimurd) ja haldjate (loopealse) alade vahepeal. Kui Vendela, kes on lapsepõlves seal külas elanud, käib jooksmas loopealsel nn. haldjatemaal ja leiab lohutust haldjate kivi juures, siis Per elab kivimurru kõrval Ernsti majas, käib Ernsti kuuris piilumas, mis tal seal on (maha müümata kivikunst), ehitab suurtest kiviplokkidest treppi, et maja juurest otse alla läbi karjääri mere äärde minna jne. Trepiehitus muidugi ei suju, kord oleks keegi selle justkui katki teinud (trollid, eksole. Kuigi hiljem selgub, et poeg Jesper, kui üksi ehitada püüdis ja lõpuks laguneb üldse ära). Trollide tegevus, erinevad mehelikud tegevused. Ja naabermajas Vendela, kes kirjutab raamatut haldjatest, kes praktiseerib elavat haldjausku – lapsepõlvest saadik, salaja. Tema abikaasa, Max, peaaegu nagu trolli kehastus – ehk isegi jälle veidi trafaretne tüpaaž – jõudude vahekord mehe ja naise vahel, meheliku ja naiseliku vahel. Seega kokkuvõtteks sümboliseerib see pealkiri väga selgelt just trollide ja haldjate kui jõudude võitlust selles kohas, kus peategelased asuvad. Raamatu viimasel leheküljel on selline kursiivis tsitaat (mis oleks kui Peri mõtteline täiendus Vendela kirjutatavale haldjateraamatule):

Majsolen löser upp både trollen och älvorna, tänkte han. De spricker som såpbubblor. Bara människorna blir kvar, en liten stund. Vi är en kort sång under himlen, ett skratt i vinden som slutar med en suck. Sedan är vi också borta. (lk. 406)

Maikuupäikeses lahustuvad nii trollid kui haldjad, mõtles ta. Lähevad lõhki nagu seebimullid. Ainult inimesed jäävad alles, viivuks. Me oleme üks lühike lauluviis taeva all, ohkega lõppev naerupahvak tuules. Siis oleme meie ka läinud.

  • Samas on veri selline sümbol, mis on kõikjal mujalgi. Algatuseks kasvõi veri Maxi autoklaasil, kui mingi lind selle vastas oma õnnetu otsa leiab. Samasuguseid filmilikke verepühkmeid (klaasipühkijatega saab vere maha pühkida – jäävad triibud, kihid, eksole) on raamatus teisigi.
  • Muidugi ei saa üle ega ümber veresidemetest. Need ühendavad tegelasi märkamatult, kuigi elud ei ole neid ühendanud. Nüüd tulevad ehk mõned spoilerid, aga nt. Vendela ja Invaliid ülakorrusel, keda tüdruk kunagi ei näe, aga kellele ta toitu toa ukse taha kandikule viib. Per ja tema bioloogiline isa Jerry/Gerhard, kes pole tema vastu kunagi huvi tundnud ja kelle eest Per siiski tema viimastel päevadel/nädalatel hoolt kannab. Ja kelle jamadesse ennast segab. (Spoiler alert🙂 Thomas Fall kui Peri poolvend – selgub alles raamatu lõpus, aga tegelikult isegi ei häiri, et me justkui viimasel hetkel saame teada. Tegelikult ka kaksikut Nilla ja Jesper, Peri lapsed. Loetelu võib nähtavasti jätkata sellel liinil, kus on veresugulased, kus need, kellega abiellutud hiljem ja kellega ühiseid lapsi ei ole jne. Millised on need niidid, mis inimesi koos hoiavad. Kes on kelle eest väljas – nimega, teoga või muudpidi.
  • Vere olukorrast on mõnes mõttes juttu ja Nilla haiguse puhul. Ei, tal ei ole verevähki. Ometi on veri kui elujõu märk või sümbol see, mille taset võiks jälgida, eksole. Vast liialt otsitud, kui me siia kõrvale veel ka Gerlofi elujõu toome.
  • (Ja ei ole paha üle korrata, et see rahvapärimuslik verekiht paekivis, mis viitab trollide ja haldjate võitlusele, läbib kogu raamatut – just see võitlus haldjate ja trollide vahel, haldjatega omavahel ja trollidega omavahel. Kasvõi lõpuvõitlus kivimurrus on puhas trollide möll – kivirahnud lendavad siia-sinna. Ja Vendela suikumine haldjate kivi ääres, kuhu näeb tulemas haldjaid. Või poissi. Kes see poiss on ja kas ta üldse olemas on? Nähtavasti küll on, aga mine sa tea).

Tegelikult ongi mul tunne, et põhiline on pealkirja lahti seletades öeldud. Kirjutan veidi ka krimiloo poolest. Nimelt on sedapuhku uurimise all tahtlik süütamine ja villa mahapõletamine Rydis Kalmari lähedal. Juhuslikult päästab Per sealt viimasel hetkel oma isa ja selle hirmu ja ebaselguse all kannatavad nad kogu raamatu vältel – Theorinile omane thrillerimeeleolu tekitamine. Sedapuhku mitte kuigi häiriv. Tähelepanuväärne on aga muidugi see, et jälle pole politsei kuigi oluline kuriteo tagamaade avastamiselt. Sedapuhku ei ole isegi ühtegi politseinikust tegelast asjasse segatud. Per uurib ise tagamaid. Vana Gerlof (nüüdseks 83-aastane) suudab Jerry Morneri ettevõtte välja antud pornoajakirju läbi vaadates teha kaks tähelepanekut, mis Peri edasi viivad (ebaolulised tähelepanekud tegelikult, aga siiski aitavad edasi) – seega ka Gerlof on jälle hoos. (Pluss lõpetuseks üliinimlik pingutus ja jalutuskäik kivimurruni).

Siis on Theorinil alati see kontrast vana ja uue maailma vahel. Vanad pärimused, mis elavad edasi veel ainult vanades inimestes. Gerlof loeb oma kadunud abikaasa päevikut 1957. aastast ja selgub, et naisel oli tihtipeale külas käinud byting (sõnaraamat pakub põpngerjas, jõmpsikas, ent ma ütleksin pigem vahetuslaps – teate, seesugused, kes olid puudega sündinud ja arvati, et mingil hetkel trollid või muud vastavad üleloomulikud olendid vahetasid lapse salaja välja ja asendasid enda omaga). Naine annab talle süüa. Aastal 1957 ei uuri saarenaine, kes see selline on, vaid lepib, et tegemist on mingi trollilapsega, kes käib just alati ainult siis, kui ta üksi kodus on. (Ma ei kirjuta rohkem spoilereid, loodan, et mäletan millalgi ka neid mõistatuste lahendusi.) Elav rahvausk. Üldse läbib raamatut punase joonena (verise joonena :)) see vajadus millessegi uskumise järele. Keegi ei ole ise oma elu peremees, kõike juhivad kõrgemad jõud. Need, kellel ei ole sellesse usku, peavad lõpetama umbes nagu Jerry Morner/Gerhard Mörner või teised temasugused.

Üldiselt meeldis kõige rohkem senistest. Loen neljanda ka.

* Ei tahaks tegelikult tõlkida älvor haldjateks. Haldjad seostuvad mulle vähemalt tänapäeval mingite tiivuliste muinasjututegelastega, aga rahvapärimuses on neid haldjalikke tüüpe rohkem, igaühel omad nimed. On älvor, skogsrå, dvärgar jne – igaühel oma tegutsemispaik ja -valdkond. Ja nad peavad olema rahvalikud, kummituslikud ja looduslähedased, mitte ilusad nunnud baleriinid, nagu haldjate sõna tihtipeale meile visualiseerub.

Kirjutatakse:

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s