“Sina maga, mina pesen nõud” (Rakvere Teater)

Käisime eile teatris. Põlvas. Põlva kultuurimajas (küll oli tore hoone! Milline ajastutruu arhitektuur ja sisustus – kohvik eriti. No tõepoolest – valge puust karkassiga toolid!). Ja kui küsite, miks ma piletid Põlvasse ostsin, jään vastuse võlgu. Sest piletid ostsin ma jälle mitu kuud tagasi, veel möödunud aastal. Kas seekord Tartusse ei tulnud?

Igatahes oli teater Põlvas täiesti elamus omaette. Ja nüüd olen juba nii palju Rakvere teatri tükke järjest näinud, et võin endale pirtsutamist ka lubada. Sina maga mina pesen nõudKasvõi seda, et kui ma kavalehte vaatasin (jah, alles kohale jõudes), olin pettunud, et peategelast-vanameest ei mängi nt. Volli Käro, vaid Toomas Suuman. Sest ma olen Suumanit nüüd kolmes etenduses enne näinud ja neljas tundus liig. (Aga kui ma kavalehe tagumiselt küljelt loen nimekirja Rakvere teatri näitlejatest ja näen, et kokku on 17 näitlejat, siis Suuman on tõesti ainus vanem mees nende seas … Vist. Kõiki nimesid ei tea. Eduard Salmistu on ka, jah). Nii oligi – tuled süttivad ja laval seisab Toomas Suuman, valged juuksed pikad ja lahti, seljas … triiksärk, viigipüksid, vest ja pintsak. Majahoidjas, Põhjas, 3 ões … olid ju kõikides samad riided ka? (Ja kas seesama pliit oli ka Majahoidjas?) Tjah, ega siin polegi keegi süüdi. 151130teatris (1)Mis sa ikka teha saad. Vähemalt juuksed pandi kohe esimeses pildis kinni ja olid kuni etenduse lõpuni suhteliselt kinni. Lihtsalt nii samasugune tegelane tundub – võiks vaat et panna etendused kronoloogiliselt ritta, kuidas tegelane on oma erinevates eluetappides.

Teiseks – Ida Adriana osas Helgi Annast. Mkmm.

Peeter Rästas meeldis mulle Veršininina (eriti, kui tal habe ka on), nüüd oli temal ka toredad kõrvalosad (kuigi suht ebaolulised). Kunstnik ja muusikaline kujundaja ka! Vot talle pole etteheiteid. Nagu Sirbis öeldakse: “Kuigi seisundi loob ikkagi tervik, saab ja tuleb välja tuua Peeter Rästa lavakujundus või ruumiloome. Rõhutatult teatraalne, deliiriumlikult absurdne, kuid mingit maalähedust õhkav lavaruum on tõhus tugi eespool mainitud seisundi tekkeks.” (Kuigi jah, sellest Beethovenist hoidumisest ma aru ei saanudki).

Kogu etenduse kontseptsioon jäi mulle kuidagi võõraks. Kavalehel oli öeldud, et “Dramatiseeringus on kasutatud katkendeid ajakirja Teater. Muusika. Kino 1998. aasta numbrites 11 ja 12 ilmunud artiklist “Die Hammerklaviersonate. Kokkusaamine Madis Kõivuga” ning katkendit Ingmar Bergmani romaanist “Laterna magica” (tõlkinud Ü. Aaloe).” Ja ausõna, raamatust mäletan hoopis teistsugust õhustikku, aga detaile suurt mitte (v.a. kaks tsitaati, mille toona välja kirjutasin ja mis olid ka etenduses sees). Seetõttu ei suutnud eristada, kus oli Teater.Muusika.Kino lõike, kus Laterna magica ja mis neil kõikidel üldse selle raamatuga pistmist oli. Ma ei saanud aru sellest intervjueerija osast, mis sisse oli kirjutatud (Maarika Mesipuu-Veebel*) – keegi, kes oleks justkui väljamõeldis (nagu peategelane ühel puhul vihjab). Minu arvates oli peategelases rohkem arrogantsust, valju häält ja naistekütti, kui ise originaali järgi oleks näha tahtnud. Maitsed ja tõlgendused ongi erinevad, pole parata. Kusjuures kui minule jäi sellest raamatust mulje, et tegemist oli vananeva inimese muredega ja nukrusega, sinna lisaks veel kauge maakoht, mis on väljasuremisohus, siis Rakvere teatri versioonis oli mingi kummaline segu filosoofiast (soe lehm Thomas Manni, Hölderlini ja Beethoveni näitel), argisustest ja sellest, mis raamatus tegelikult oli. Isegi kavalehel on Beethoveni Hammerklaviersonate kohta tutvustus – aga see heliteos ei kõlanud ja kordagi. Kõlas siiski popmuusika. Kas selles Teater.Muusika.Kino intervjuus Kõivuga on midagi, mida peaksime siiski enne teadma? Või on seal just juttu sellest, kuidas Beethoven tahab oma vennapojaga kohtuda ja Hölderlin oma emaga? (1995. oli Vanemuises Kasterpalu Hingede öö, mis oli segu Hesse Stepihundist ja Ristikivi Hingede ööst. 2009 on Endlas vist uuesti tehtud. Aga ma ei mäleta sellist segadust – ma teadsin, et kahest teosest kokku on etendus ja olin mõlemad eelnevalt läbi lugenud). Tundub ühe uudislõigu järgi ERRis, et “tuntud kirjanik” etenduses ongi eesti vaataja jaoks teisendatud mingitpidi Madis Kõivuks (“Arutluses keskendutakse kirjanikule ja füüsikule Madis Kõivule, kes on tuntud eelkõige näitekirjanikuna. Lavastaja on Kõivu lisanud Stig Claessoni dramatiseeringule.”). (Ja veebist leitud intervjuust on näha, millest Kõiv räägib – lingitud eespool ja lõpus). Ja Sirbis kirjutab Rait Avestik: “Claessoni romaan tundubki pigem abimaterjal kui eesmärk. Veelgi enam, Tagamets on sõelunud algmaterjalist välja talle olulise ning seganud selle küllaltki suurel määral Madis Kõvu tekstiga, täpsemalt lõikudega ühest teatraalide seltskonna jutuajamisest Kõivuga (ilmunud ajakirja Teater. Muusika. Kino 1998. aasta 11. ja 12. numbris). Kui aga Madis Kõiv mängu tuuakse, ei saa see jätta mõjutamata kogu süsteemi.” Jah, oleks võinud ette hoiatada, et Claesson/Kõiv vms…. Aga noh, siis on jälle autoritasudega segadus majas.

Ses suhtes pean tunnistama, et sedapuhku mulle etendus väga ei meeldinud. Ses suhtes isegi, et ma ei suuda selgitada, mis seal tegelikult head oli, mis lihtsalt minu maitsega ei kattunud (teinekord on nii, et oskad vähemalt öelda). Nagu öeldud – ma pole väga teatrisõber ka ja hea teatri võimalikkus on üldse minu jaoks küsitav. Sellepärast pigem käin kontsertidel ja ooperites, eksole. Muusikale vaatamas.

Sirbis meenutab Rait Avestik lavastaja Tarmo Tagametsa enda sõnu: “„Mina tahan näha teatris inimlikku olemust või viibimist. [—] Minu arvates on teater seisundikunst. Ma ei kannata teatris lugusid. Mul on igav. Kui ma olen seda lugenud ja lähen siis sama asja vaatama … Kogu aeg on vaja murda.” ja kirjutab tema lavastustest ja stiilist Võrus tegutsedes: “Tõesti, kui meenutada Tagametsa Lõuna-Eesti perioodi lavastusi, siis võiks neid iseloomustavad märksõnad koondada hõlpsasti klassikalise postmodernismi alla: üleüldine fragmenteeritus, loo ja tähenduste ähmasus, kuid viimistletud vorm (näilises või perfektses lohakuses). Tagametsa lavastused mõjusid pigem performance’i-laadsete katsetustena, olid rõhutatult füüsilised, tihtipeale lausa tantsulised, ning Võru teatripublik, kes tuli oma linna teatrisse turvalisele teatriõhtule, lahkus sealt tihtipeale tühjade pihkudega, sest see kõik tundus neile tavapärase teatriõhtu kohta ilmselt liiga radikaalne. Kuigi Tagametsa soov võis tõesti olla ringituuritavatele komöödiaprojektidele alternatiivi pakkuda ja seeläbi kohaliku teatrivaataja teatrimaitset kobestada, nende silmi avada, raputada, pakkuda kunsti, ei suutnud ta siiski Võru teatrivaatajat ega tihtipeale ka kriitikuid oma kineetiliste ettevõtmistega veenda. Seda just Võru Linnateatri kontekstis.”

Teatrikülastus

Ja nagu öeldud, teatriskäik Põlvas oli omaette elamus. Alustagem või sellest, et sõitsime kohale ja mõtlesime enne midagi süüa kuskil. Et äkki ilma lasteta minnes saab kuskil mujal kui Hullus Lehmas🙂. Aal oli kella viiest kinni, samamoodi oli kinni Tillu kohvik. Maandusime Vanas Vaksalis ja saime maitsvat sööki ja jooki.

Järgmine etapp: kultuurimaja ise. Olen ju kogu aeg mööda sõitnud, taga isegi parkinud, aga sisse pole kunagi asja olnud. Selline rahvusraamatukogu, linnahalli ja muu 80ndate stiili moodi maja. Väljast on kuidagi koledam, aga seest tõesti tore! Kõige vahvamaks elamuseks oli kohvik – nagu öeldud ajastutruude toolidega puhvetilaudade ümber. Loomulikult jäätisekokteil. Võileivad (heeringa ja lõhega). Ma nii soovitan sinna minna! Pole aimu ka, kas muul ajal ka lahti on. Täna, 27. veebruaril, on seal nt. retrodisko.

Publik. Algul tundus, et päris palju rahvast, kuna Põlva on tõesti väga väike linn ja et sellistes väikestes kohtades on võimalik teatrit teha, ka tõsiseid tükke, on omaette ime. Tore ime. Elust väikelinnas mäletan, et käisin vaatamas kõike, mis linna tuli (v.a. Vana Baskini teater), kuna lihtsalt need olid asjad, mis olid. Isegi Pipi Pikksukka (Rakvere külalisetendus) käisin vaatamas. Samas oli saal eile ikkagi pooltühi. Imelikul kombel olid esimesed read vist müüki pandud hiljem – seal olid ära ostetud ainult vähesed keskmised kohad. Ja ma tõesti ei usu, et sinna sai kutsetega, nt maavalitsusest või kuskilt🙂. Ma usun, et enamus publikust olidki väga kenad, haritud ja kultuursed inimesed.

Ometi pidi mind hulluks ajama mõlema vaatuse eel: tuled kustutatakse (teise vaatuse algul vist tulid näitlejad lavale ja saalis ei olnud veel tulesid kustutatud), muusika hakkab mängima, aga mõne jaoks ei ole see veel etenduse algus – laval ju midagi veel ei räägita, eksole, seega rahvas lihtsalt jutustas oma naabritega edasi! Imestusest pidid kõrvad otsast kukkuma. Rakvere teatril on oma kõll etenduse algul: st. see infotekst, et palume mobiiltelefonid välja lülitada ja etenduse pildistamine ja filmimine ainult kokkuleppel teatriga. Noh, sellisel puhul jääb ka ainult hinge kinni hoida, kuna paljud vanemad inimesed tegelikult ei oska oma mobiili välja ja sisse lülitada (istusin kord ühe sellise kõrval, kes proovis ja siis ütles, et ah, vast ei helise, ei tea, kuidas välja lülitada). Aga ära sa räägi – ei helisenud siiski ükski telefon (erinevalt Arkaadia teisest etendusest Tartus, mis võis hiilata kahe telefonihelinaga etenduse peale. Või oli üks kõigest tugev vibreerimine?). Seevastu aga kostus eile selja tagant lisaks pidevale (ja ma ei liialda, PIDEVALE) jutuvadale äkki sosin: “Ma olen praegu teatris!” Et siis tõesti – helina panen maha, mobiiltelefoni välja ei lülita ja kui helistatakse, siis sosinal vastan🙂. Tervitused 7. rea kohtadele 5 ja 6!

Imestama pani aga ka köhijate rohkus. Sellist köhijate punti ei olnud isegi Hennesy aastavahetuse kontserdil – kuigi ka seal tundus, et nende arv ületab tavapärast. Eile köhis vähemalt keegi kuskil kogu etenduse aja. Suuman ootas isegi oma repliikidega teinekord, et köhimine lõpeks. Kord alustas, siis alustas uuesti. Isegi minul hakkas vahepeal kurk kraapima. Pakuks, et äkki oli saali õhk siis kuivem kui tavaliselt? Samas on mul kurk vist haige ka, õhtul kodus köhisin ikka korralikult.

Lisaks see, et väga paljud läksid vaheajal ära. Eks see veidi segadust tekitas. Tualetti sisenevad prouad olid segaduses, et kas etendus sai nüüd läbi – rahvas läheb minema? Ei ta saanud läbi. Tartus on riidehoid (suures majas ja kontserdimajas) veidi peidetumalt allkorrusel, aga väikses majas on ka kohe näha, kui ära lähed. Ja Sadamateatris.

* Rakvere teatri kahel naisnäitlejal (vähemalt) on kaks perekonnanime. Kui oled näitleja, võid endale üldse mingi kolmanda nime võtta, aga kui oma pärinimega esined (mida teeb siiski enamus), aitaks kindlasti ühest perenimest ka. Nii-öelda kunstnikunimest. Kerttu Rakke ega Indrek Hargla pärisnimedele me enamasti üldse ei mõtle ja nagu ei mängi mingit olulist rolli, mis need nimed siis päriselt on🙂

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s