7. Johan Theorin “Rörgast”

rörgastNüüd siis lugesin neljanda ehk viimase osa Theorini Ölandi krimiseeriast. Ja võin tunnistada, et jah, oli küll hea. (Seda enam, et vahele lugesin ju ka Gotlandi krimkasid, mis mingit jälge ega muljet ei jätnud.)

Kui esimene osa, Skumtimmen/Minevikuvarjud, rääkis sügisest, Nattfåk/Öine lumetorm talvest ja Blodläge kevadest, siis Rörgast on suveraamat. Kirjanik jätkab siin oma kummituslugude jutustamist, seekord on Gerlof jälle rohkem esindatud ja jõuab elegantselt igasuguste lahendusteni. Nagu ikka, ei olegi detektiivi ja politsei ei ole üldse eriti asjast huvitatud, kuna midagi konkreetset ei juhtu. Siiski on teise osa peategelane Tilda ka siin telefonikõne kaugusel ja mingi infovahetus neil Gerlofiga siiski käib, seega pole ta päris ebaoluline tegelane.

Selle tetraloogia puhul on huvitav see, et põhimõtteliselt ei ole ühegi raamatu pealkiri tuttav sõna. Skumtimmen oleks ehk kõige arusaadavam, aga ükski teine mitte. Selle raamatu puhul on tegemist hauavanaga/rörgast. Kummitusega, kes tulevat hauast. Raamatu lõpus on selgitus pronksiaegsete (ca 1800-500 e.Kr) haudade kohta, milliseid võivat Ölandil leida. Kivikirstud, annid ja lõpuks on kõik kaetud suure kivikangruga (või kuidas eesti keeles öelda). Rootsi keeles esmalt röse, ja kui s ära kadus, käi ölandi sõna röe ehk rör.* Seetõttu ongi üheks keskseks teljeks kogu raamatu vältel üks hauakangur – ja nagu hiljem selgub, on see võltskangur, mis on kohale veetud 1920ndatel, et paigale väärtust lisada. Sealsamas kõrval on sõjaväepunker/-varjend ja Gerlof küsib 12-aastaselt Jonaselt, kas tema arvates oleks sõjavägi haua alla oma punkri kaevanud? Seejärel osutab ta õigele pronksiaegsele hauale.

Tjah, miks poisile näidata, kus asub õige haud? Sellepärast, et poiss on kuulnud kummituslugusid hauavanast, kes hauast välja käib ja kummaliste sündmuste tõttu saarel Ölandic Resortis (kus ta oma onu juures külalismajas suvitab) juhtuvad kummalised asjad – muuhulgas üks vana kummituslik kuju, keda võib näha haua juures – ja siis on ta jälle kadunud. Samamoodi kummituslaev, kus seesama vanamees ringi käib ja kõik inimesed tapab – Elia. Tormine öö. (Hiljem selgub, et laeva nimi oli Ophelia). Gerlof ei usu kummitusi ega vaime, kuigi ta on igasugu rahvalugudega väga hästi kursis. Selgitab ka Jonasele. Teda ennast kummitab aga üks vana lugu tollest ajast, kui ta ise oli Jonase-vanune. Kui ta suvel hauakaevajal abiks käis, et raha teenida. Edvard Klossi matustel kuuldus hauast koputamist. Kutsuti arst, kirst tõsteti uuesti üles, mees oli ikka surnud. Aga kui kirst jälle maasse lasti, kostus jälle koputamist ja Edvardi vend Gilbert sai südamerabanduse ja kukkus ka hauda. See koputamine kohutas kõiki kohalviibijaid, mh. oli seal Gerlofivanune kahvatu poiss Aron, kes rääkis Ameerikasse sõitmisest ja hiljem lahkuski kasuisa Sveniga Ölandilt.

Ja Gerlof tõesti ei usu sellistesse asjadesse (koputused hauast), nii jõuab ta raamatu lõpuks, 1999. aasta suveloojangul ka sellele mõistatusele jälile. Ometi jookseb see sündmus esimesest peatükist niidina läbi kogu raamatu. Nii läbi Gerlofi kui Aroni elu. Aron satub oma sotsialistist isaga hoopis Nõukogude Liitu, Uuele Maale. Vastupidiselt sellele, mida Aron oli uskunud. Ellujäämiseks peab Aron võtma surnud ukraina sõbra identiteedi ja halastamatult läbi elu ja vangilaagrite ja KGB-teenistuse tulema. Eh, noh, ega saa öelda, et ta kuidagi märter tunduks. Ikka pigem jõhkard, kes teeb seda kõike küll ellujäämise nimel, aga ilma suurema emotsioonita. Seega vangide omavaheline koputussüsteem meenutab temale samamoodi koputusi hauast, mida lapsepõlves Ölandil kuulis. Lõpuks kasutab Gerlof seda lugu ühendusesaamiseks Aroniga, kuna muidugi on tema suutnud välja mõelda, et tegutseja on justnimelt tema, Aron Fredh.

Seega on pealkirjaga seotud nii kummituslaevad, nii reaalsed kui võltshauad, aga sellest kasvabki välja uus teemadering – asjad, mis tunduvad ja mis tegelikult pole nii. Kujud ja tüübid, kes tunduvad olevat midagi/kedagi, aga seda tegelikult ei ole. Puudutasin juba Aronit, kes muutub Vlad Jegeroviks ja on seega ka oma sisemuses kahestunud isik. Ta sõitis kõikide teada Ameerikasse (postkaart laeva pildiga, millega pidid teele asuma ja mis Gerlofi silmadele tundus kahtlane, kuniks mõtles välja, et tegemist ei ole Göteborgi sadamaga, kust sõideti USAsse, vaid Stockholmi sadamaga, kust sõideti mh Leningradi), aga tegelikkuses sõitis teisele “uuele maale”. Niklas Kloss, Jonase isa, kes on paar aastat kahtlastel asjaoludel vangis istunud – nagu üha enam selgub, ei ole tema ise süüdi, süüdi on Kent Kloss, tema suurettevõtjast bravuurne vend, kes ei saanud endale lubada kinniminekut. Selle suve koduabiline Klosside villas, Paulina “Leedust”, kes on muidugimõista hoopis Aroni tütar Venemaalt. Ja siis väiksemaid sedalaadi muutusi veel – kasvõi Lisa, kes tuleb Ölandic Resorti diskorina tööle (Lady Summertime), riietudes selleks puhuls parukasse, muutes justkui identiteeti. Mille varjus ta saab tegutseda ka pisisulina ja rahanäppajana. Ühesõnaga – siit tuli terve rida spoilereid … aga teisiti ei saa ma sellest raamatust kirjutada, eriti veel nii, et pärast lugedes endale ka midagi meelde tuleks.

Sündmustik hargnebi kuidagi aeglaselt, vahele Aroni reis uuele maale ja elu uuel maal. Isegi otsest suurt kuritegu ei ole, mida terve raamatu vältel siis lahti harutada (nagu nt. Minevikuvarjudes oli), vaid on mingid üksikud kahtlased asjad (kasvõi see kummituslaev), millest keegi isegi ei tea. Samas on kogu aeg õhus mingi pinge, midagi on viltu, hirm ja ärevus kerivad. Midagi see Kojunaasja/Hemvändaren seal punkri juures korraldab, kaevab, möllab …. Kuniks siis selgub ja raamat saab väärilise tulevärgi suhteliselt enne lõppu (ent kõik pole veel läbi, eksole).

Jutustatakse erinevate tegelaste “pilte” (mitte minavormis). Esiteks Stockholmist suveks tööle tulnud Lisa. Huskvarnast suveks onu majja tulnud Jonas, kes teenib raha, lihvides ja õlitades nii onu kui tädi terrassilaudu). Gerlof. Kojunaasja (=Aron). Ja siis reis, mis sai alguse 1931 ja elu NL-is ja hiljem Venemaal, kui aastanumber kerib 1998 ja 1999-ni. Gerlofi osasse kuulub ka ühe teemana tema kaduv kõrvakuulmine. Esialgu oli see väljendunud selles, et ta ei kuulnud enam öiseid ritsikaid, millest järeldas, et väetamine on nad lihtsalt ära kaotanud. Kui aga linnulaul ka ära kadus, hakkas asi tunduma kahtlane. Seetõttu tehakse talle õigete mõõtmetega kuuldeaparaat ja seadistatakse see nii, et ta saab seda kohandada erinevatele režiimidele. Linnulaul (jne, terav kuulmine) ja veidi vähem tundlik kuulmine, kui kogu suguvõsa lapsed majja tulevad ja oma telekamänge mängivad ja muidu palju müra on. Kogu see vana ja uue kõrvutamine on endiselt väga sümpaatne. Seekord pole vist väga neljakandilisi ja klišeelikke tegelasi ka (noh, Kent Kloss ikka pisut on).

Viimased kaks osa meeldisid mulle igatahes sellest tetraloogiast kõige rohkem. Ja neid eesti keeles veel pole.

Kirjutatakse:

* Ölandil olla ca 30 sellist hauda alles, mõned juba taimestikuga kaetud või lagunenud, mõned hästi säilinud. Kõige hõlpsamini leitav olla Blå rör/Sinine hauakangur, 42 meetrit lai, Ölandi suurim.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s