8. Bengt Anderberg “Amorina”

amorinaSellise raamatu puhul tunnen ma iseäranis suurt rõõmu, et on võetud nõuks tõlkida, hästi tõlkida ja välja anda. Esiteks tundub, et rootsi kirjandus pole siiski peavoolukirjandus ja nähtavasti ei müü muud žanrid peale krimkade siiski sugugi nii hästi. Kes teab. Teiseks ei ole see raamat ise ka kergemate killast. Ma isegi ei tea, kui kaua ma seda lugesin – pakun, et jaanuarist saadik vähemalt. Kuidagi aeganõudev lugemine.

Kellele meeldivad lood, vanad kelmikad perekonnalood või legendid, mis on liikunud põlvest põlve, siis see raamat on midagi nende jaoks. Siin on palju erinevaid servapidi kokkujooksvaid lugusid ja pean lausa tunnistama, et minu äärmiselt kehva mälu tõttu pole ma isegi kindel, kas ma enam kõiki praegugi mäletan. Samas selle jutustamislusti pärast oleks tore ikka vahel uuesti lugeda, kui pole enam tähtsust, kust sa selle raamatu avad.

Pealkiri Amorina viitavat sümboolselt kõikidele naistegelastele, kes siin raamatus erinevates armulugudes esinevad. Võib-olla tõesti, kuna armastuslugusid on siin palju. Õnnetuid armastuslugusid. Tegelikult on kõik armastuslood õnnelikud, lihtsalt lõppevad ootamatult ja õnnetult🙂. (Pealegi vanaema ja vanaisa armulugu on püsiv!) Jutustajaks on minategelane, kes on leidlaps ja üles kasvanud vanaema ja vanaisa juures. Nendelt on ta ka kuulnud lugusid, mõned naabrite ja lähikondsete kohta, mõned kaugemalt rahva kohta. Enamasti on kõik Hisingeni talupoegadega seotud – paigast on Göteborgi lähedal. Seetõttu lipsab sisse ka Göteborgi ja Älsvborgi kindlus/vangimaja. Erinevad jutlustajad, naistemehed, õnneotsijad, imearst, posija, kellassepp, lakkekrants, sotsialist, varganägu, jne jne. Lisaks vahele ka Rydberg, kurat, paavst Pius IX. Kuniks jõuame Amanda ja Jänki (Johan) armastusloo juurde ja tundub, et oleme leidlapse vanematel jälil. Ometi pole see veel kõik. Minategelasel endalgi on sõbranna, kes talle meeldib. Seniks kuniks. Üldjoontes ei pea väga kurvastama, et need lood n-ö kurvalt lõpevad, kuna jutustamisrõõm on kõigest suurem. Lisaks meenutab see kirjastiil mulle kaasajastatud islandi saagasid. Mille iga püändi lõppu võiks vonnegutlikult öelda “eks ta ole”.

Tegelikult viitab pealkiri ka ühele teisele teosele rootsi kirjandusklassikast, nimelt C J L Almqvisti Amorina – den förryckta frökens levnadslopp och sällsynta bedrifter (1822), mid Almqvist ise poeetiliseks fuugaks nimetas. Anderberg on ka Almqvistile väga kelmikalt viidanud – Almgreni nime all (kvist ja gren tähendavad mõlemad rootsi keeles oksa) on sisse kirjutatud üks allakäinud tüüp, kes kogu Andersi vaevaga kogutud raha reisil ära vahetab ja Andersit ära mürgitada püüab. Eks mürgitamissüüdistusi tõsteti ka päriselt Almqvisti vastu – ma nagu mäletaks, et ta olla väidetavalt oma naise ära mürgitanud. Olgu repliigina mainitud, et Almqvist meeldib mulle kirjanikuna väga. Oli oma ajast igatpidi ees minu arust.

Näiteks Ramona, kes läheb linna ettekandjaks ja kellesse armub salakaubavedajast naistemees, istub surnuaial ja mõtleb endamisi armastusest ja surmast üldse – haudades on inimesed, kes olid tema arvates nähtavasti enamasti õnnetud, välja arvatud need, kes armunutena surid või mõned lapsed:

Ramona polnud iial mitte raasugi armunud olnud. Mees majas, see peaks olema väsitav, sa ei saa kunagi teha, mida ise tahad. Peab olema palju armastust, et suudaks seda taluda. (lk. 160, tõlk. Mari Jesmin).

Või näiteks Gertrud, Bomani ema, kes mõtiskleb elu üle. Muuhulgas:

Kõik vaimuinimesed rääkisid liiga palju. Tema eelistas Säve vana kirikhärrat, kelle hääl oli nii vaikne, et teda polnud kuulda kaugemale kui esimesed kaks pingirida. Siis oli rahulik kirikus käia, see oli üks vähestest hetkedest, kui polnud vaja ei mõelda ega plaane teha. Nagu istuksid ja toetaksid lüpsi ajal pead vastu lehma kumerat külge. (lk. 219).

Siin on igasugu elutervet talumehetarkust, aga mitte nii prostal ja karikatuursel moel nagu Saja-aastases…. Näiteks räägib minategelane vanaisa ja Jänki aruteludest õhtuti, kui teda ennast veel juures polnud:

“Te olete ju Brantingit lugenud! Aga kas teate, mis ta ükskord ütles: “Võimu tipus puhub tuul alati paremalt,” Minu arust on tal õigus. Ja see on ju hullumeelsus – selleks, et võimu ära kaotada, tuleb see kõigepealt enda kätte haarata. Ja kui see käes on, siis ongi harilikult kõik läbi.” (lk. 344)

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s