10. Mart Sander “Litsid. Naiste sõda.” I raamat

litsidSee raamat jäi ju juba ammu silma, kui mingitesse edetabelitesse tõusis ja raamatupoes alati esimesel nähtaval riiulil laiutas. Raamatukogus oli kaua 7-päeva laenutus ja ma ei julgenud siis võtta. Nüüd lugesin ikka mõne päevaga läbi.

Muljed on kahetised. Esiteks: pole sugugi paha. Väga hästi on ikkagi tollased ajaloosündmused kronoloogia ja taustade osas edasi antud (aastad 1939) – see tunne, mis valitses ja kui kakskümmend aastat pärast eelmist sõda arvati, et nüüd on uus maailma ja Rahvaste Ühendus ja nüüd ei juhtu midagi sellist. Keskmes on härrasteklubi, mis raamatu alguses kolib baltisakslasest tühjaks jäänud majja Piritale, äärelinna. Haritud litsimaja nii-öelda. Tüdrukud peavad olema meele järele kõikidele, et mitte põhjustada kelleski vastumeelsust Eesti vastu vms. Seega kandub see keha müümine lõpuks üha enam ja enam enesemüümisele igas muus mõttes. Punalippude õmblemine – et jätta muljet, et tegemist on ühiselamuga tootmiskoondisega kuniks selleni välja, kui Nahkhiire esietenduse eel viiakse ära näitleja ja selgub, et enesemüümine on ületanud igasugused piirid. Ja see põhiline idee – peamine idee on tõesti hea – prostitutsioon kandub pigem kõrgemale ja toimub hoopis teises sfääris, mistõttu on tavapärane prostitutsioon tundub selle kõige kõrval lapsemäng.

Teisest küljest tahaks öelda, et kogu raamat tundus telelavastuslikuna. (Ja nüüd loen, et sellest tehaksegi seriaal ja peategelast näitlema võetakse näitleja, kes mulle endale kahjuks ei meeldi, seega sealt ma juba samavõrra ei loodaks. Nähtavasti sellegipoolest midagi Tuulepealse maa formaadis). Siin taheti justkui rääkida see lugu meie ajaloost ja teise külje alt, litsimaja perspektiivist, kehade müümine võrdluses hilisema enesemüümisega – kogu maa ja rahva enesemüümisega, reetmised, ebakindlus, motiivid (ellu jääda!). Kuidas suurriigid kohtlesid teisi, mh Eestit nagu litse. Et idee on hea, aga teostus võiks olla veelgi kirjanduslikum, nauditavam. Praegu pigem stsenaariumilaadne. Mingit romaanidünaamikat nii väga nagu ei tekkinud. Ega tegelaskujude avanemist või arenguid. Aga ma ei saa ette heita, absoluutselt mitte. Isegi täägin siin “võiks tõlkida” nime all just sellepärast, et sedasorti asja võiksid ju lugeda ka rootslased-soomlased või ehk kaugema kandi rahvaski – nagu Oksaneni.

Sellest raamatust on väga palju kirjutatud, lingin siia ka:

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s