12. Mehis Heinsaar “Unistuste tappev kasvamine”

unistuste-tappev-kasvamineTegelikult olin ka selle raamatu pealkirja juba üles kirjutanud, et kunagi lugeda. Ootamatult sattusin aga kolmapäevasele raamatuesitlusele kirjanike majas ja sedapuhku olin targalt isegi sularaha kaasa võtnud, seega on mul nüüd see raamat suisa olemas. Kirjaniku autogrammiga🙂

Mulle see jutukogu väga meeldis. Mu muljed Mehis Heinsaare tekstidest on kõikuvad. Härra Pauli kroonikad oli mu esmatutvus, ahhaa-elamus, huvitekitaja. Edasi tema novell Tartu rahutuste raamatus, siis juba Ülikond, kus mingid asjad nagu venisid ja mingid osad olid toredad, aga nähtavasti ei olnud see hetk ja nähtavasti meeldis mulle linnakeskkond vähem kui käesoleva raamatu maakohad.

Nende lugude tegelased käivad ringi mööda väiksemaid paiku Eestimaal. (Raamatu alapealkiri on “Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid). Kui diagonaal ülevalt vasakult alla paremale läbi maa tõmmata, siis pigem ikka lääne-, edela- ja keskosas. Pärnumaa, Hiiumaa, Läänemaa. Kusjuures algab Kärstnaga ja Suislepa-Riidaja-Mustla-Leebiku-Pikasilla on ka raamatu kõige pikemas loos, “Kui öökull huikab meid”. Samas on siin kõndimist läbi paljude teiste väikeste kohtade ja rannaroostiku, see teeb raamatu mulle sümpaatseks. Öökulliloos tuleb muidugi sisse ka Karlova, millega justkui jõujoon teisale kaldub, aga las ta siis olla. Õige küll, Aruküla kultuurimaja juhataja on ka sees. See on pisut üle diagonaali ikka.

Need lood kõlavad umbes sedasi, nagu jutustaks keegi õhtul enne magamajäämist muinaslugu. Ja pole kindel, et lapsele🙂. (“Mehis, miks ta koletiseks muutus? Mehis! Mehis! Miks ta koletiseks muutus?” tähelepanelik (laps)kuulaja pärast esitlust). Mõnikord on pikemad, nagu jätkaks erinevatel õhtutel sama peategelasega loo jutustamist, teinekord lühemad. Üks lugu oli ainult ühel leheküljel ja lausa ehmatas oma lühidusega. Ma pole ekspert, aga tundub, et see haakub üldiselt ka tema stiiliga (Ülikond oli vist natuke samamoodi) – et jutulõng läheb lippama ja jutu lõpus vaevu mäletad, millest asi alguse sai. Samas ei saa ma muidugi üldistada, kuna lugude pikkused olid erinevad ja sellest ka erinev kontsentreeritus.

“Mees, kes ei teinud mitte midagi” on näiteks lugu mehest, kes lihtsalt pikutab, on silmnähtavalt rõõmus, vahepeal sööb ja kastab aknal kärbseseeni. Väga kahtlane. Ajab Kärstna rahva elevile (ja see maja olla tänaseks juba punane, mitte enam roheline) ja ta toimetatakse edasi Suisleppa. Ei ole mingit laialivalgumist, väga konkreetne lugu ja väga mõtlemapanev, eksole. See n-ö motiiv tuleb ka hiljem teises loos (Öökulliloos) – küsimus: “Mis see NN-i õnnelikuks/rõõmsaks/rahuleolevaks teeb?” Tuleb pead murda, eksole.

“Kuu teine külg” räägibki Aruküla kultuurimaja juhatajast, kes läheb hetkeks suitsu tegema ja kohtub kummalise naisega kummalises oksaraagudest tekkinud majas.

“Kas nõndasamuti ta siis möödubki, see mu elu teine pool?” mõtiskleb Tõnu. Kunagi ammu oli selle üle mõelda nii ahvatlev ja mõnus: kauge, salapärane tulvik terendamas kusagil eespool nagu kuu tagumine, senitundmatu külg, mida enne pole võimalik näha, kui ise kord kohal oled.

“… ja olen ma nüüd siis kohal? Olen ma siis, kurat võtaks, oma eluga rahul?” (lk. 16)

Sama mõtet jagab ta selle miraažnaisega:

“Ja siis tuli mulle ennist selline mõte ka, et inimese elu teine pool on nagu kuu tagumine külg. Sest vaata, kui sa oled noor, mõtled sa selle elu teise poole kohta igasuguseid asju välja, kujutledes sinna kõiksugu sündmusi sisse, et kuidas sa siis elama hakkad ja mis huvitavad mõtted sul kõik saavad olema ja nii edasi. Aga siis tuleb lõpuks välja, et see kõik on vale. Et ühel heal päeval, mis jõuab tegelikult kätte kaunis ruttu, oled sa lihtsalt kohal. Ja sind nagu ei huvitagi enam, kuidas seal teisel pool õieti olla on – see tähendab nüüd siis siinpool juba. Sa lihtsalt elad sellist ilma suuremate mõtete ja sündmusteta elu ning ongi kõik. Samas ei pruugi see elu kurb olla, sugugi mitte. Vahel paneb lausa imestama, kui vähesest inimesele tegelikult piisab … Ja ometi muudab selline olukord kuidagi ebamääraselt rahutuks. Miks see nii on, ma ei tea. Kas teie teate?” (lk. 23)

Kuniks maja ja naine haihtuvad. Järele jääb vaid mälestus lõhnast, mis seal oli. Siur – “mesilaste poolt kärgedesse korjatud kirbe ja rammuse õietolmu lõhn” (lk. 25). Ja rääkige siis veel sümbolitest🙂

“Aabel Vikerpuu, õnnelik surija” on lugu poisist, kellel suremine hästi välja tuleb. Pigem muidugi eriti edukas uuestisünd ja elluärkamine. Aga kui lõpuks tekib armumine, naine, lapsed, pere, töö jne, siis see endine oskus tõmbub tahaplaanile. Kuniks lõpuks kopsupõletikku surres … justkui oleks toast jälle flööti kostunud.

“Kingade elu” on suhteliselt tavapärane lugu ühest kingapaarist ja selle erinevatest omanikest. Kelmilugu, võiks ehk isegi öelda. Lõpetavad elektritraadil rippudes, linnupesana, ühe kinga ninas linnumunad. Elu algus🙂

“Ülejäänud elu õnnenatuke” on Jaan Absalomist ja tema hulkuvast neerust. Jälle üks selline lugu, mis justkui algab ja siis jutustamisrõõmuga lihtsalt edasi kandub. Esmalt tuleb hulkuv neer välja ja hakkab kakukesena mööda ilma veerema, omanik järel. Samas ei tõtta omanik niisama mööda maad ringi, vaid jääb mitut puhku paigale, kuniks on aeg jälle edasi minna, sest neer kutsub, hulkudes sedapuhku väljaspool mehe keha, mitte ishiasena selle sees. Tuleb edasi minna. Ikka ja alati.

“Puhkehetkel” oli lugu ajast. Kullast kett, mis liikus lakkamatult läbi küla ja keegi ei teadnud, kust see alguse sai või kus see lõppeb. Kuni ühel päeval saabub külla mees, kes ongi selle keti külge aheldatud ja peab lakkamatult edasi liikuma (kuna oli kunagi nõialt küsinud, mis on aeg). Hetkeks saab ta puhata, talle pakutakse süüa ja juua, aga tuleb edasi minna. Temastki jääb küll jälg. Siin on teatud õnnistegijasümboolikat, lunastajasümboolikat.

“Sinine mets” oli lugu Ivan Bezdomnõist, kes majanduslanguse ajal alla käis ja kodust lahkus ning laanes puu sees elukoha leidis. Tondilugu.

“Unistuste tappev kasvamine” on lugu Daniil Lõost, kes armub noorena Katriini ja enam sellest armastusest lahti ei saa. Kuigi Katriin ta üsna pea (17-aastaselt) maha jätab. Hakkab elektrikuks. Ja on armunud. Kuniks saab tugeva elektrilöögi, aga ei sure, vaid muutub auruks, pilveks. Ja kohtub juhtumisi Katriiniga ning hakkab pilvena tema armukeseks. Samas ei lõppe see lugu ka väga õnnelikult – Daniili jaoks pigem. Katriini elu läheb Soomes kenasti edasi uue mehega, kes oma naise juurest ära tuleb.

“Muinasjutt ohtlikust kohvitassist” leiab aset Võrus. Arvid Korell ja Astrid Moon kohtuvad kohvikus, kuna on armunud. Arvid Korell pole elus kunagi midagi valesti teinud, seetõttu ei näe ta olevat võimali, et ohtlik ja salakaval kohvitass ta käest tõesti maha libises, nii et kõik kohad said kohvi täis. Nii ta sinna istuma jääb, kuna midagi ei saanud ju juhtuda, sest ta ei ole kunagi midagi valesti teinud. Hullumajas läheb peoks, tam-ta-ra-raa! (lk. 118).

“Kui öökull huikab meid” on nii pikk lugu ja koosneb paljudest erinevatest sisuetappidest, seega ei oskagi seda enam kokku võtta. Mees lahkub oma Kuu tänava korterist Karlovas, kuna elujõud on otsas. Kõnnib ja kõnnib, leiab ettenähtud kohast energia, pakatab sellest, hakkab inimestega rääkima, neid õpetama, julgustama, satub nõia juurde metsa, imekombel pääseb tagasi, lõpuks koju Karlovasse, hakkab inimgeograafilisi vaatlusi teostama. Ei oska, nagu öeldud, otseselt midagi välja tuua. Peale selle ehk, et kõik räägib sellest, mis inimeses eneses peidus on – tema sügavamad sopid, aarded, mis muidu arvatakse olevat välja surnud, oma huvid, oma kulgemise viis.

“Juhtum Haeskas” – üks lehekülg, kohtumine valges ülikonnas saabuva Surmaga, kes hajub kuue sammu kaugusel siiski õhku, kuna vihma hakkas sadama.

“Surm jäämägede vahel” on lugu armastusest ja selle arusaamatust saabumisest ja sama arusaamatus lahkumises. Tegevuspaik: Hiiumaa. Armastuse kummaline saabumine ja lahkumine käib naise, noorukese Conchita kohta. Seevastu Aale Häggblomis* süttinud armastus on nii tugev, et kui Conchita kaob, siis jäätub mees seest lihtsalt ära. Surma põhjus: veresoonte jäätumine. NII TUGEV pilt kusjuures.

“Kuningas” on lugu Olev Virkusest. See oli kuidagi nii argine ja tuttav lugu. Mees on tavaline ja tubli, aga aeg-ajalt tuleb talle peale haigushoog, mille kohta arstid midagi öelda ei mõista ja millele ravi pole. Seega läheb mees haigushoo tekkimise ajal Elistvere kanti, tool kaasas, istub voorele, ja kisendab välja pettumuse, kui halvasti kõik on – rahvas on niru, hooletu, hävitab iseennast, kuidas nad ometi sellest aru ei saa! Kui see hoog üle läheb, naaseb mees koju, sööb tohutult (sest alati on pärast seda hundiisu) ja elab oma elu edasi, olles rahul.

“Hiiglasuur lakkamatu mõte” räägib Endel Tõldsepast ja tema mõttest, kellele ta on andnud hellitleva nime Uubunks. Endel tunneb pidevalt, et see suur ja tähtis mõte on tema lähedal. Mida suuremaks kasvab, seda harvemini tunneb, jääb mälestus. Kuniks kord vanuigi pööningule minnes, et pärnaõied kuivama panna, tuleb mõte ja täidab ta. Seal ta siis istub, et oma hea mõte lõpuni mõelda, põlvkondade möödudes. Kuniks temast on jäänud vaevuaimatav vari. Maja ostnud pere poeg leiab ta, puudutab, mees ärkab, pomiseb midagi ja muutub tuhaks ja tolmuks. Mõte täidab hoopis poisi. Ma ei tea, kas ma lähen liiale, öeldes, et kogu raamatut lugedes tuleb mõnevõrra Kivirähk meelde – selle vahega, et Kivirähk lihtsalt ei kaldu sellistesse reaalsuseaukudest läbiminekutele, vaid räägib kõigest väga realistlikult. Kui aga Endel selles loos oma mõttele nime andis, lõid kahe kirjaniku maailmad minu peast rõõmsalt klaase kokku🙂.

Noh, tegin jälle seda kõikide lugude kokkuvõtmise asja. Mõnes mõttes ääretult tobe, eksole, aga mul on endal selle järgi toredam meenutada. Sorri. Aga kuidagi vahva ja heinsaarelik raamat oli, sattus kätte õigel ajal ja õiges koguses ja õigete kulissidega. Ei tohi unustada, et ka raamatu kujundus on sedapuhku üsna tähtis ja kõik kiidavad Marge Nelk’i illustratsioone. Värvide mõttes vägagi ilusad. Selles osas pean ma ise veel veidi mõtlema, kas mulle sellised fotolaadsed detailid alati meeldivad.

* Esitlusel luges Mehis Heinsaar ka seda lugu ette. Kuulasin ja mõtlesin, kes see [aale häkkplomm] selline on, kuidagi kahtlaselt räpparinimi. Raamatus näen, et valitud on rootsi nimi, tõesti Aale Häggblom [ca: oole heggblum]. Samas, vaadake, kirjanik ise valis selle nime, seega võib tema hääldada nii, nagu tema arvas, et selle mehe nimi peaks olema. Ja kes neid saarerootslasi täpselt teabki, eesti keelega nii sarnane hääldus ehk, et ei peagi nõrka topelt-b-d heliliselt hääldama ega kahte a-d o-ks😉

Teised kirjutavad (esialgu veel vähe, kuna raamat on äsja ilmunud):

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s