14. Dorrit Willumsen “Pruut Gentist”

Otsustasin ennast pisut rohkem Taani kuningatega kurssi viia. Ajalooraamatutest mulle ainuüksi ei piisa, kuna mu olematu mälu juures ei jää midagi meelde ja teadupoolest on kõikide kuningate nimed neil Christian ja Henrik, nii et saa siis aru.

pruut gentistSelles raamatus oli põhirõhk Habsburgide soost Burgundia Isabellal, kes anti naiseks Christian II-le (ja kuningannana sai tema nimeks Elisabeth). Tegelikult on põnev jälgida, kuidas kogu kuningliku soo esindajad Euroopas on üht- või teistpidi sugulussidemetes. Siin raamatus on siis põgusalt juttu Isabella emast Juanast/Johannast, Kastiilia printsessist ehk kirglikkuse tõttu “Hulluks Johannaks” ristitud naisest, tema vendadest – Karlist saab Karl V, Saksa-Rooma valitseja ja keiser ja õige lühidalt Ferdinandist, kes raamatusündmuste ajal on veel Austria ertshertsog. Isa, Saksa-Rooma keiser Maximilian I poeg, suri noorelt, olles jõudnud olla kaks aastat Kastiilia valitseja. Kirjavahetus ja soojad suhted oma ilusa vanema õe Eleonoraga, kellest saab abielludes Portugali ja Prantsusmaa kuninganna. Samas teevad peategelane/minategelane ja Christian II raamatu lõpuosas ka ühe reisi Henry VIII juurde, et abi paluda – Henry VIII on abielus (sel hetkel) Isabella/Elisabethi tädiga, ema õega, Aragoni Katarinaga (Mary I ema) ja Isabella/Isabeau/Elisabeth tahaks kangesti küsida oma vanavanemate ja oma ema kohta – ta kasvas üles vanaisa ja isapoolse tädi juures ega tunne oma ema kuigivõrd. Seega, öelge mulle, millise valemiga sellised seosed muidu üldse võiksid meelde jääda?

Raamat justkui püüabki jutustada mõnevõrra õnnetu loo sellest, kuidas Taani kuningas palub tütre kätt, kuigi mitte selle tütre, vaid ilusa Eleonora. Vanaisa Maximilian aga ei anna Eleonorat mingisugusele matsile põhjast, vaid annab teise õe, mitte nii ilusa ja noorema Isabella, kes on kõigest 13-aastane. Laps. Pulmad peetakse Mechelnis asendajaga, aga sõitu Taani lükkab tädi muudkui edasi. Lõpuks saab Isabella teada, et selle põhjuseks on see, et kuningal on tegelikult armsam, lihtrahva seast pärit Dyveke (Sigbritsdatter). Siis asutakse siiski teele. Noor Isabella tunneb ennast kogu tee väga halvasti. Hilinevad pulmapidustustele, mis on põhimõtteliselt läbi. Istub oma õuedaami süles. Nojah, ega edasi ongi sündmuste käigust. Siia sisse langeb ka Stockholmi veresaun, mille kohta Isabella saab kirja skulptorilt, kes ütleb, et ei suuda pärast seda sündmust enam Christianist kangelaseskulptuuri teha ja lahkus. Christiani nime taha aga kleepub “Türann”. Lõpuks lähevadki maapakku ja elavad vaesuses, kuni Isabella sureb. Heh, mõttetu kokkuvõte sai. Mingis mõttes on siin just tähelepanuväärne see truudus, millega Isabella pühendub oma mehele.

Märkimisväärne on, et see raamat tõlgiti eesti keelde (Aet Püssim) aastal 2005, ilmus aga 2003. Seega nii kiiresti!

Sibelius on isegi kirjutanud Kuningas Christian II süidi:

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s