Käisin “Joobnuid” vaatamas

Käisin eile teatris (Theatrumis) vaatamas tükki, mille suhtes mul olid väga vastakad eelarvamused. Kohati oli seda väga kiidetud, samas hirmutab mind enamasti liiga pikk kestus (3,5 tundi ja tegelikult mõned minutid pealegi) ja asjaolu, et kaks inimest (kellest ühte ma tunnen, teadmata tema maitset teatri või kirjanduse osas, teist mitte) olid poole pealt lahkunud. Samamoodi vaatasin ETV uudisklippi ja pidevalt purjus olevad tegelased (kõik ja kogu aeg) tundus olevat väsitav. Vot sellise eelarvamusega võikski teatrisse minna, ettevaatlikult.

Sest tegelikult see tükk meeldis mulle kokkuvõtteks väga. Ja nüüd ma püüangi siin paljusõnaliselt ja maameheloogikaga veidi selgitada ja põhjendada.

Esiteks (ja suhteliselt ka viimaseks) rõhutan jälle üle, et minu jaoks on teatris alati tähtis tekst. Ja edasi lavastus ja rütm, mis lavastust vaadates tekib. Ja kui kõik klapib, siis võib kõik kordaläinuks lugeda (vahel ka siis, kui peale teksti kõik klapib. Kui ainult tekst on hea, siis jääb ikka midagi puudu. Nagu hiljuti nähtud Vanemuise Arkaadias või kunagi ammu nähtud Vaene loom vihma käes). Siin ongi tekst hea ja rütm tekib selle purjutamise juurde ka, sest igaüks on omamoodi purjus (tegelasi on palju, aga tundub sedasi peas kiirel läbilaskmisel, et erinevalt). Kui peaks vaatama mingis teises kontekstis ja mingit teistlaadi asja, siis tõesti see purjutamine tüütaks – aga siin moodustab omaette rütmi.

Esimese stseeniga ei saa veel õieti aru, kuidas tükk üles ehitatud on. Esimene vaatus on sedasi neljas pildis, kus kõik tegelased kuuluvad ainult ühte pilti – seega tutvume tegelaskujudega – 14 peategelast. Teises vaatuses need kooslused segunevad, kohtudes tänaval teel koju. Kui siis pärast teist pilti hakkad pihta saama, siis tahaks juba teksti pisut tagasi keerata, et meenutada, milline on olnud iga pildi avavideo ja põhisõnum. Nimelt hakkas mulle alles kolmanda pildi ajal tunduma, et video kujutab järgneva stseeni lavakujundust stiliseeritud kujul ja laguneb siis ühel või teisel moel – küsimus jäi, millisel moel? (Just teise pildi puhul mäletan vaid ähmaselt). Videokunstnik on Sander Põldsaar, üldine kunstnik Lilja Blumenfeldt – igatahes olid need vahepealsed videod väga head ja oma loogikas täiesti geniaalsed. Video enne mõlema vaatuse esimest steeni – “tänav liigub” ehk tegelikkuses liigub purjus inimene mööda tänavat kodu poole. Ja esimese vaatuse video lõpeb vedeliku plärtsatusega asfaldile… Kas mõtlen liialt üle, kui arvan, et oksendati?😉 Esimese pildi lõpus antaksegi ju mõista, et Marta (Kristiina Hortensia-Port) oksendabki. Nagu öeldud, teise pildi eelne enam nii hästi meeles pole, kuigi püüdsin seda juba kolmanda ajal väga meenutada – kuna lavale pidi tulema modell, siis esialgu tõlgendasin seda mõne ateljeena, olid nagu mingid pildid, mis kuskilt lõpuks peale tungisid – aga pead ei anna… Kuna tegelikult tundus teiseks vaatuseks, et kõik pildid võisid toimuda ühe restorani ümber – sees, köögis, privaatses ruumis ja tänaval selle ees või lähedal – sillal. Kolmas stseen toimub õhtusöögilaua juures – esialgu tundub, et Karl ja Linda (Rain Simmul ja Liina Olmaru) on külas Gustavil ja Looral (Sulev Teppart ja Anneli Tuulik), siis tundus, et mõlemad on siiski restoranis (ja autojuhid vabaks andnud), hetkeks, et Karl ja Linda on oma kodus ja lähevad siis jalutama. Kokkuvõtteks ükskõik, kus nad olid – ses suhtes, et minu arust on isegi hea, et perspektiiv tundub muutuvat. Video selles pildi eel näitas minu mäletamist mööda purukslendavat perepilti tagaseinal (+veel mingid asjad). Siiski mõistsin lõpus, et seal toimuvat ei pruukinud ehk tegelikkuses juhtuda – just näiteks gaasipliidist alguse saanud tulekahju restoraniköögis või teises vaatuses tunne, et on sild, mille servad kaovad, mistõttu tundub, et tegelikult on tegemist olukorraga, kus keegi on sillalt alla hüppamas (iseenesest polegi vale oletus, tundub. See oli stseen, kus modell Laura (Eva Eensaar-Tootsen) oma endise poiss-sõbra ja parima sõbranna pulmast tagasiteel on ja kohtub poissmeesteõhtult naasva neljase pundiga).

Teine vaatus algab küll sarnase videoga, mis esimene – sama koht vähemalt – aga oli mõnevõrra erinev. Edasi tuli see nn “sild” (mis võib-olla üldse ei olnudki sild), siis park ja lõpuks … meelest läinud (kohtusid suure rahvusvahelise kinofestivali direktor, vähidiagnoosiga Mark (Marius Peterson) ja prostituut (Piret Krumm. Kavalehelt lugedes, et Piret Krumm peab mängima 22-aastast prostituuti, olin jälle kahtleval seisukohal – Grease‘is tundus ta ikka teistest vanem ja ei petnud ära. Seekord aga sobis ideaalselt! Ja 22-aastane tundus ka! Seda kõike täiustas ka ideaalne kostüüm – punased riided, ka sukad. Kostüümid ja rekvisiidid: Piia Ruber ja Mae Kivilo. Mainin ehk juba siinjuures ära, et just see musta ja punase segu viimases stseenis oli väga oluline ja vajalik. Ja hea! Marius Petersonil/Margil olid mustad riided ja punane sall, prostituudil punased riided ja tume pea).

Püüdsin nüüd esmalt siis videopildid kirja panna – nii palju, kui mäletasin või tõlgendasin. (Veidi sai juba muud ka sisse.) Edasi siis iga pildi sõnumid. Selles kohas lollitab autor meid pisut kavalehel ära trükitud intervjuus Lembit Petersonile/lavastajale.

On selge, et teisest küljest eksisteerib sufi metafoor sellest, et purjus inimene ei ole ju veinist purjus, ta on jumalikust purjus! Et purjus inimene on täis jumalikkust! Minu näidendid on nad lihtsalt purjus.

[—]

See ongi sotsiaalne näidend… Religioossed järeldused teevad vaatajad… Kangelased ise on lihtsalt sotsiaalsed tüübid.

Püüa seda tükki nii vaadata – ei ole võimalik. Need kommentaarid mõjuvad ehk pigem sellena, et vaadakem ringi, me olemegi pidevalt sellised – jumalikud ja religioossed. Või nagu intervjuus ära tuuakse – tegelaste nimed on euroopalikud (Võrõpajev kirjutas selle näidendi tellimusena Düsseldorfi teatrile), aga nad ise venelikud – autor kommenteerib, et see on vältimatu, kuna ta ise on venelane. Ja ses suhtes oligi selles tekstis ja lavastuses koos vana hea ida ja lääne konflikt või erinevus. Umbes nagu Dostojevskil Vendades Karamazovites – Ivan vs Aljoša ja Dmitri. Et on justkui kõik see läänelik – korralikud töökohad, ülestöötanud inimesed, aga tekstis ja tegelastes on ikkagi see tõmme religiooni, tähenduse, armastuse, lunastuse ja andeksanni poole. Otsing. Ja see on läbiv, vältimatu, võimatu mööda vaadata – see tekst räägib pildist pilti just nendest teemadest.

Nagu öeldud, ei olnud mul veel esimeseks pildiks mingit võtit, seega võin mäletada puudulikult. Kuidagi jääb aga see tunne, et teemaks olid teadmatus ja hirm tuleviku ees. Kes ma olen? Mida ma tahan? Kuhu ma lähen? Mis selle kõige mõte on? Samas kui Mark, kes juba teab oma vähidiagnoosi (kuigi see selgub alles teises vaatuses, viimases pildis), küsib korduvalt, kas on keegi, kes ei kardaks, et teda kunagi vähk tabab – astugu ette. (Kordused teenivad oma eesmärki, kuigi vahendiks on purjus inimene, kes alatihti kordab mingeid fraase, mõtteid, asju, mida ta enda arvates ei ole suutnud veel korralikult väljendada). Teises pildis aga tõusis justkui esile ettemääratus – et kõik läks nii, nagu läks. Et olid pulmad ja abiellusid mees (Andri Luup) ja tema endise tüdruksõbra parim sõbranna Magda (Maria Peterson). Kolmandas pildis on juttu sellest, et meie, sina ja mina, olemegi jumala ihu, meie olemegi Issand Jumal (“Ei, sa ei saanud aru. Mina olen ka Issand Jumal.” “Aa, siis on kaks Jumalat, me oleme mõlemad Jumalad!” “Ei, sa ei saanud aru, Jumalat on ikka ainult üks, aga sina oled Issand Jumal ja mina olen Issand Jumal ja Loora ja Linda.”). Me olime, oleme ja jääme, kuna me oleme Issand Jumala liha ja veri – ja tegelikult ei ole tähtis, mis olekus me siis hetkel oleme – mitte veel sündinud, elavad või surnud. Neljandas pildis läks põhiline rõhk ja toonitamine sellele, et me kõik oleme kuulnud “Jumala sosistamist oma südames“, see kordus lausa nagu mantra, nagu palve. Muuhulgas on Jumala sosin…. jumala pisarad ja nutt meie südames.

Ja juba siinkohal võib ära nimetada, et iga pildi alatooniks ja valgustuseks oli armastus kui teema. Eks see religioonis nii ongi – armastus on see, mis kõik muud teemad enda valgusesse mähib. Seega jätkus armastuse teema ka kõikidest teise vaatuse piltides. (Ja nagu mainitud – siin on juttu ka kehalisest armastusest ning müüdavast armastusest – seega kogu spekter). Oleks ehk aeg ära tuua mõned tsitaadid, mida läbi etenduse korratakse – esiteks filmifestivali direktor, teiseks sama Iraani filmi näinud prostituut Rosa (nad viimases pildis kohtuvad). “Mitte keegi ei saa meid kaitsta armastuse eest, mu imekaunis Gulbahar.” või “Mitte keegi ei või mult nõuda rohkem, kui ma anda suudan.”

Teises vaatuses, nagu öeldud, segunevad tegelased. Esimeses pildis on Loora ja Gustav teel kodu poole ja märkavad pingil magavat Martat ja Martas tekkib äkki ootamatu armastus Gustavi vastu – see teadmine, mis tal tulevikust ja elust ja kõigest enne puudus. Gustav aga, kes on üks “targemaid suid” etenduse jooksul, räägib ja mõtestab kõik need armastused, mis on tugevad ja jäävad ja ütleb naisele lõpuks, et ta seisund on muutunud ja naine ei mõista, et kas ta hakkab nüüd iga päev jooma … Joobumus.

Edasi kohtuvad Laura (minu tõlgenduses siis sillal seisev modell) ja neljane seltskond poissmeesteõhtult ja järgmise päeva peigmees otsustab Lauraga otsekohe abielluda. Siin peab peigmees Max (Helvin Kaljula) pika monoloogi sel teemal, et meil on miski, see põhiline, ära kadunud. Ja mis see on, seda me ka õieti ei tea. Ca “Meie põlvkond ei tunne ega tea ju midagi. Peale seksi. Töö, alkohol, plära, vanemate külastamine, naised, keda me ei armasta. Oleme kaotanud kontakti kõige peamisega. Kust me pärit oleme. Reaalsusega.” ME EI TEA, MIS ON KÕIGE PEAMINE. Selles pildis mängis väga olulist rolli Gabriel (Tarmo Song), kes sobis oma vibaliku keha ja habemepiiriga lihtsalt perfektselt. Esimeses vaatuses oli tema see, kes võttis üles “jumala sosistamise su südames”, nagu rääkivat tema vend, katoliku vaimulik (“Tal ei ole tegelikult venda!”). Nüüd esindab ta oma venda, katoliku vaimulikku (“See ei levi niimoodi!”) ja paneb paari Laura ja Maxi. Ja kogu oma purjusolekus on tal nii jumalasõna kui Kristuse kuju. Geniaalne.

Kolmandas pildis jõuame parki, kus pingil puhkavad äsja abiellunud Lourenz (kes oli enne pulmi hoopis kolm aastat Lauraga, modelliga elanud) ja Magda (Laura parim sõbranna) ning pargipingist jalutavad koduteel mööda Karl ja Linda (Simmul ja Olmaru). Karl jälestab ennast, teab, et on paheline, valelik ja pole truu – purjus peaga on ta välja rääkinud ka Gustavile, et magas kunagi Looraga, nüüd tunnistab ka oma naisele, kui paljude erinevate naistega ta on maganud. Hakkab noorpaarile targutama, et kõik petavad kõiki kogu aeg. Lourenzi eluterve suhtumine on väga innustav, “tema suu läbi räägib issand jumal” (nagu ka Karlo suu läbi, nagu Magda, noor pruut, arvab). Tema on see, kes ütleb, et tuleb andeks paluda, et issanda jumala kätetööd põlgad ja selle kohta halbu mõtteid mõtled – st. enda kohta näiteks. “Kiskuge ennast lahti sellest intellektuaalsest ratsionalistlikust sitast ja magusast melanhooliast”, “Aeg on hakata peale iseenda ka kedagi teist armastama!” – “Ärge põdege!” Ärge tundke sellist masohhistlikku mõnu enesest halvasti rääkimisest. (Mulle tegi nii nalja, kuidas Magda ütles, et sellele hullul mehel on ju õigus ja Lourenz talle ütleb, et see lihtsalt läheb ta enda depressiivsuse ja melanhooliaga kokku, sellepärast peab ta seda õigeks! – see oli palju toredamas sõnastuses muidugi. Aga üldiselt tuleb selline asi kuidagi väga tuttav ette – naised, kes pidevalt põevad, et pole küllalt ilusad, head, targad, edukad vms ja mehed, kes lihtsalt elavad, ei põe ega mõnule oma melanhoolias). Siis jääb Rain Simmul mingil hetkel “oma sita sisse” (ehk lava tala vahele) kinni ja Liina Olmaru päästab ta sealt ära. Ja see dialoog, mida nad siis peavad – kuidas edasi? Kuidas siinkohal vastanduvad just mehelik ratsionaalsus ja naiselik tugevus, armastus, intuitsioon ja andeksand – see oli KÕIGE LIIGUTAVAM KOHT kogu etenduse jooksul. Liina Olmaru tegi seda jälle. Ta oskab seda, ta on selles väga hea. (Ibseni Metspardi Hedvig üle 20 a tagasi …..). Ta pani meid nutma. (Aitäh).

Lõpuks viimane pilt kui koduteel kohtuvad filmihuviline prostituut ja filmifestivali direktor (Piret Krumm ja Marius Peterson). Jälle pakutakse uus jumalapilt, uus pilt andeksannist ja lunastusest. Kuidas oleks: Mark ütleb, et Jumal on üks suur maffiaboss, kes valitseb meie sitase elu üle ja kes on meid sulgenud haisvasse tualetti, kuna me ei taha talle ära anda seda, mida oleme temalt saanud. Ja välja saame sellest haisvast peldikust alles siis, kui oleme KÕIK tagasi andnud. “Anna tagasi kõik ja kao siit ilmast!” Siis üks väike näide tillukese vale järgi: Rosa valetab esialgu, et tema on baleriin. Kui ta selle üles tunnistab, selgitabki Mark talle, et just nüüd andiski ta selle baleriini tagasi – koos protsentidega, nagu see käib – protsentideks on häbi, et ta oli valetanud. “Meile ei kuulu siin mitte midagi.” “Meie kõik ainult võtame ja nutame.” Ja taas rodu selle tundmatu Iraani filmi tsitaate, enamasti needsamad kolm. Üks käis surma kohta… “Surma pole…” midagi. Rosal on ka sellest elust kõrini, seetõttu huvitab see teema teda – ta annaks hea meelega kõik ära. Aga kuidas? Kui ta palub näidet selle kohta, kes seda üldse suutnud on, on vastuseks “Näiteks Jeesus Kristus.” Rosa: (ca) “??? Hästi paned.” Ses suhtes on prostituudil ja õnnistegijal jälle paralleel, kontrast ja võrdsus.

Eks sellest võibki kirjutama jääda – enda arvates olen hetkel kirjutanud videost ja põhisõnumitest. Ometi tundub, et vist juba rohkemast. Näiteks riivamisi kunstnike tööst. Teksti ja tausta puhul on ehk oluline, et siin ei ole tegelikult taustaks kristlus, vaid minu arvates religioon või tähenduse poole püüdlemine laiemalt. Kuidas muidu selgitada, et ikka ja jälle jookseb läbi just see Iraani film ja imekaunis Gülbahar. Mitte juhuslikult ei ole Loora venna tapnud töötud kriminaalsed araablased – aga me peame kõiki ühepalju armastama! Lisaks on teksti motoks või taustaks teisipidi jälle joomist ja armastust käsitlevad luuletused Pärsia matemaatiku ja filosoofi Omar Hajjami ehk ’Omar Khayyām‘i (1048-1123) luuletsüklist “Nelikvärsid armastusest” (Омар Хайям. Рубаи о любви). Sellel näidendi tekstiga saidil algab etendus nende ridadega (venekeelne tõlge):

Буду пьянствовать я до конца своих дней,
Чтоб разило вином из могилы моей.
Чтобы пьяный, пришедший ко мне на могилу,
Стал от винного запаха вдвое пьяней!
***
К черту пост и молитву, мечеть и муллу!
Воздадим полной чашей аллаху хвалу.
Наша плоть в бесконечных своих превращеньях
То в кувшин превращается, то в пиалу.
***
Все, что видишь ты, – видимость только одна
Только форма – а суть никому не видна.
Смысла этих картинок понять не пытайся –
Сядь спокойно в сторонке и выпей вина!

Aga luuletusi on siin veel. Ja veel. Ja veel. (Lugege temast vene keeles pikemalt.)

Kindlasti tahaksin puudutada ka etenduse põhilist teemat – purjusolekut vs joobumust. Esiti siis praktilises võtmes. Kõik on tõesti pidevalt täis. Seetõttu on siia etendusse läinud vaja palju koreograafiat ja liikumisi, ansamblimängu, iga näitleja on nähtavasti ka ise erinevaid inimesi nende purjusolekus jälginud. (No väga tuttav oli Marius Petersoni tegelaskuju üks purjusoleku joon, mida esineb ka ühel minu sõbral – hakkas sõrmi laiali ajama ja imelikku asendisse seadma, kui midagi selgitas). Nagu varemgi öeldud, olid kõik mingil määral erinevalt purjus – kes läheb tundeliseks, kes melanhoolseks, kuidas mõte ei liigu või kuidas mingitele olulistele fraasidele reageeritaksegi komöödialikult. Näitlejad olid mõnevõrra erineva tasemega, aga üldiselt oli siin ikka järjest puhtaid pärle. Näiteks pankurite õhtusöögil, kus istusid Gustav, Karl ja nende abikaasad Loora ja Linda, kuulus minu põhitähelepanu esmalt just Loorale. Milline täpne ja hea nokkimine lauas, kus vestlusest enam õieti aru ei saagi. (Ja Anneli Tuuliku roll selles etenduses oli väga hea – ainult et pisut justkui sama tegelane, mis Linnas. Kus taoline stiil minus enam küsimusi tekitas). (Jutt käis sellest, et kõuts tappis Karli ema, mis oli absurdne mitmes plaanis – esiteks ei olnudki Karli emal kassi, teiseks – “mis mõttes ei olnud? Ei ole! Ega mu ema pole surnud!” Ometi selgub, et tegelikult on see õhtusöök korraldatud just ema mälestuseks, kes on surnud. Purjus inimene loogikast võetuna on selline väide muidugimõista purjus inimese segikammimise tulemus, mäluprobleem. Selles tekstis muidugi siiski mitte). Nüüd oleks ehk just õige aeg ka mõned lavastusvälised tegurid ära märkida – publik, kelle seas on ikkagi mõned, kes võtavad kogu etendust kui mingit laadashowd või komöödiat, kus purjus inimesed kukuvad ja naljakaid asju ütlevad; lõugavad iga sellise ütluse peale laginal naerda, andes justkui mõista, et ei adu allteksti nagu üleüldse. Muidugi oli see ses suhtes hea tükk, et “sai nii naerda kui nutta”, aga no kui ikka terve teise vaatuse juba iga fraasi peale norsatad!!!!, ei jõua naerunigi, siis see lihtsalt ajab mingil hetkel hulluks. (Pluss keegi tark, kes oli oma mobla vibreerimise peale jätnud. No kui keeruline on kogu telefon etenduse ajaks lihtsalt välja lülitada. Ja hiljem sisse – kaks minutit kauem läheb aega). Kinnitan, et seal oli tõesti väga häid repliiginalju ja väga häid liikumisnalju, kontrastid üleva teema ja madala näite või reaalsuse vahel. Naerda ja muiata sai kindlasti. (Ja ka nutta, nagu ülalpool mainisin). Samas on purjus inimesed ikkagi haledusttekitavad, nendest on samal ajal väga kahju – seega ei teagi, kas iga koperdamise või mittemõistmise peale saab just naeru lagistada, eriti kui purjus inimene räägib ühte juttu ja ühtesid sõnu, aga taga on terve muu maailm või selle traagika.

Ja unustasin täiesti, et omamoodi tõlgendusvõimalusi ja lisakvaliteeti pakub Marius Petersoni muusikaline kujundus. Mul on kahju, et kasutatud teoste nimekirja ei olnud kavalehel – kolmes esimeses tundsin ära reekviemid (minu arust erinevad), hiljem lauldi juba Guten nacht ja lõik viimasest teosest oli lausa tuttav ja väga ilus (no see oligi minu jaoks etenduse nutukoht), kahjuks ei tundnud ära. Saksakeelne tekst. Muusika oli piltide vahel pimeduses üsna tugeval võimsusel, väga meditatiivne seetõttu (ei ole üksteist välistav, ei). Sellegipoolest – välistest teguritest kõneldes – paljud inimesed mõtlesid, et nüüd mängitakse siin valjult muusikat ja on pimedus ja nüüd on just täpselt õige aeg naabriga rääkimiseks ja arvamuse avaldamiseks. Ma lihtsalt ei mõista. Rääkimata etenduse ajal naabrile VALJU häälega kommentaaride jagamisest. Sattusin vbolla valesse kohta istuma lihtsalt.

Jah, üldiselt on mul tunne, et olen ületanud igasuguse blogipostituse pikkuse viisakuspiiri ja ma ei usu, et keegi peale mu enda (meeldejätmiseks) ja tüki tegijate (kui need peaks siia sattuma) seda läbi lugeda viitsikski🙂. Soovitamisega olen kitsi, kuna on teemasid, mis teatud inimesi lihtsalt ei kõneta ja mind kõnetavad (sestap mõistan, et see üks tuttav pärast esimest vaatust ära kõndis). Seega tehke oma julged otsused ise🙂 Malle Pärnale ei soovita.

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Käisin “Joobnuid” vaatamas on saanud ühe vastuse

  1. Kesse Muu ütles:

    Kogemata sattusin sellesse blogisse. Kirjutis Joobnute kohta oli viit väärt. Palju detaile, mis endal kahe silma vahele jäid.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s