15. Eugen Ruge “Cabo de Gata” LR 2016/9-10

lrk-9-10-2016-cabo-de-gataÜle pika aja oli kuidagi aega ja õige meelestatus, et jõudsin LR raamatu läbi (selle aasta omadega olen õnneks kõikidega jõudnud vähemalt tutvuda, kuigi pole kas läbi jõudnud veel või pole meeldinud ja olen äära andnud). Tõlkija ja järelsõna: Tiiu Relve.

Kirjanduslikult ei oska ma mingit suurt ja vapustavat põhiteemat või sedasorti asja leida – üsna tüüpiline kirjeldus, mida teistelgi varem olnud (kasvõi meenuvad Regener ja Nori), aga mulle meeldis. Mingisse ikka jõudnud üksildase mehe otsing. Lühike, hästi kirjutatud, armas, pole üle pingutatud, aga pole ka lati alt läbi mindud. Tundub, et Eugen Ruge puhul oleks huvipakkuvam In Zeiten des abnehmenden Lichts (2011, Kahaneva valguse aegu), aga kuna see on pikk ja töömahukas, siis LR-is seda naljalt välja ei anna (kuigi arvan, et mõni teine kirjastus lõpuks ikka annab). Cabo de Gata on lühike pisut autobiograafiline lühilugu sellest, kuidas ta oma senise eluga lõpu tegi, kõik asjad ära andis ja Hispaaniasse sõitis ning lõpuks Cabo de Gatale jõudis (kust lõpuks lahkub) ning oma planeeritava romaani jaoks mõtteid kogus.

Raamat on jaotatud kolme alaosasse – “Ülesütlemine”, “Vähk” ja “Kass”. Lugedes ei pane peaaegu tähelegi, mis need vahepealkirjad olid, enne kui viimase osani jõuad. Ja märkad, et alapealkirjade valik on ka hea – justkui mingi samm-sammuline areng, arenguetapid, puhastustuli, kui soovite. U-kurv.

Esimeses osas ütlebki üles oma senisest tööst, elukohast, perest Berliinis (pärast müüri langemist). Teiseks osaks on jõudnud Andaluusiasse Gabo de Gatale, püüab end sisse seada, kohaneda. Leiab mere äärest merekarbi, kust vajub välja surnud vähk (ja tegelane ise on Vähi tähtkujus, mistõttu on see leid tema jaoks sümboolne). Viimases osas ilmub kuskilt räsitud kass – nendevaheline igatsus, tüdimus, võimuvõitlus ja koos olemine. Kass on aga tiine (või rase, nagu kirjanik pigem tahab öelda). Kaob sealt kass, kaob kirjanik.

Ruge tuleb sel kevadel (2016) ka Prima Vistale. Muide, Eugen on sündinud Sverdlovskis, Jevgeni. Tema ida-saksa pere lugu on omamoodi – isa sattus Venemaale tööle. Isa Wolfgang Ruge sulest on ilmunud raamat, mis on olemas ka eesti keeles poja järelsõnaga: Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad (kirjastus Tänapäev, 2013, tlk. Toomas Huik).

  • Martin Laiapea kirjutab.
  • Linda Jahilo tutvustab.
  • Ingvar Sedman tutvustab.
  • Katkend ERRi kultuuriportaalis.
  • klm kirjutab: “Ruge raamat oli täielik antipood Unduskile. Sihke karge spartalikkus. Ulmad nullis, sümbolid ka maha keeratud. Minimalistlik sissevaade omaenese tühjusesse. Ehk oli selle raamatu üheks eesmärgiks anda lootust neile, kes veel ratsionalismi lõksu pole langenud ja usuvad võimalusse, et eimiskit saab miskit ikka tekkida? Ruge nullstiil korda tema nullelu oli siiski kokkuvõttes loetav ja mingil hämmastaval kombel isegi veidi kaasahaarav. Aga see kaasahaaravus oli pigem tingitud uudishimust, et kas tõesti mitte essugi ei juhtugi. Ei juhtunudki…”
This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

15. Eugen Ruge “Cabo de Gata” LR 2016/9-10 on saanud ühe vastuse

  1. Pingback: “Kirjanduse aeg. Prima Vista. Eugen Ruge” teisipäeval, 7. juunil kell 20.00 ETV2s | Loe seda, mida Sa filmis ei näinud

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s