16. Kai Aareleid “Linnade põletamine”

Kuna Kai Aareleiu tõlked ja tema esimene raamat on mulle väga meeldinud, siis võtsin õhinal ka selle raamatu. Eelmisest raamatust jäi meelde kuidagi puudutav teema ja just see hõrk toon, midagi aimatavat, et kõik pole puust ja punaseks.

linnade-põletamineLinnade põletamise puhul seda tunnet päris ei tekkinud. Sellegipoolest oli siingi mitmeid asju pisut aimamisi, kuigi väga konkreetne lineaarne areng ka – tüdruku vanemate kohtumine, tüdruku sünd 1946. aasta Tartus ja kasvamine, lapsepõlvekirjeldus. See lugu lõppes aastal 1963. Seevastu on veel mingi ähmane raam, mis ulatub tänapäeva ja sel korral minu arvates päris hästi eesmärki ei teeninud. Keegi kirjutas veebis (näen otsides, et MartinLaiapea), et kogu raamat ongi üks kaardimajake, mis hakkab justkui samm-sammult kontuure saama, asjad hakkavad üksteisest välja kasvama ja tervikpilt tekib siis. Kaardimajakese metafoor tekkis nähtavasti raamatu kaanepildist. Samas on see minu arvates mõnevõrra eksitav, kuna pealkiri on siiski “Linnade põletamine” ja kogu sümboolika kasvab ehk välja sealt – täiesti lihtne, aga mõttetu ja juhusest juhitud mäng, mis võib lõppeda kuidas iganes ega sõltu mängijast endast. Reaalselt “põletatud linnad”, kadunud ajalugu, kadunud hooned ja nendes toimunu. Lisaks on peategelase isa (Peeter Unger) ka salamisi mängur, asi, mis puudutab kaardimängumaailma selles raamatus.

Sisukokkuvõte on suhteliselt hea seekord: “Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja.” – st. tegelikult räägibki raamat ju Tiina sirgumisest, raamjutt annab vaid põhjuse neid aegu meenutada ega ole tegelikult kuigi tähtis. Ehk peale selle, kuidas vana kordades raskem aeg tänapäeva omaga kontrasteerub (kasvõi suvilavargad ja pildi raamimise stseen).

Mulle oli sümpaatne ja suisa iseäranis huvitav see Tiina kodukant Vanemuise-Kastani nurga lähedal. Ma tõesti ei saagi täpselt aru, millisest majast ikkagi jutt käib, aga ka “meie omad” elasid ju sealsamas Estica hoovis, kui nii võib öelda. Põhimõtteliselt samal ajal. Sama kool. Sama saiapood. Ja telemaja tean juba enda ajast. Lugedes mõtlesin, et ahah, olin seni arvanud, et Kai Aareleid on nooremast põlvkonnast, aga ju ma siis mäletasin valesti – kuidagi nii autobiograafiline või õige tajuga tundus. Nüüd loen, et mul oli siiski õigus – ta on sündinud ligi kümme aastat pärast seda, kui raamatu tegevus juba otsa saab. Seega müts maha. (Sandbergi raamatus häiris mind just kõige rohkem see, et noor naisautor oli püüdnud luua kolmekümnendate Rootsit, aga ei olnud suutnud tekitada pilti, mis oleks kasvi 1970ndate Eestile vastanud – tavamugavuste mõttes, mida ta seal kirjeldas kasvõi).

Siis veel kandvaks see teema, kuidas lapsepõlve jääb väheks, kuna Tiina peab liiga varakult liiga palju vaikimist, saladusi, varjatud probleeme läbi elama. On asju, millest ei räägita ja mida aimatakse. See tunne, et tahaks olla see laps, keda vanemad lohutavad ja kellele vanemad ütlevad, et kõik saab korda. Aga pahatihti peab ta ise olema see tugev, kes emale sedasi ütleb.

Kõige rohkem tahaks soovitada seda raamatut oma vanemate põlvkonnale Tartust – äratundmise pärast. Mulle endale meeldis “Vene veri” rohkem🙂. Liiga kõrgetasemeline algpauk n-ö.

Hetkel ei suuda veel arvustusi väga leida, aga kui tulema hakkavad, lisan hiljem:

Hiljem lisatud lingid:

  • Jüri Pino ERR Kultuuriportaalis (ma ei tea, minu jaoks ei anna see mingit head ülevaadet. Ja Aidi Vallikuga ma vbolla ikkagi ei võrdleks – “Olemata mingi asjatundja tüdrukuteraamatutes, midagi justkui koidab” (J. Pino) – no siin pole tüdrukuteraamatuga otseselt ikkagi pistmist).
  • Kairi Prints EPLis (esialgu näeb ainult algust)
  • Mae maailm (lühike sissekanne. Samas ei tahaks ma siiski ka siin nõustuda, et see on tüdrukute raamat).
  • Bukahoolik
This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s