17. Kaisa Masso “Minu Portugal. Igatsedes kadunud aega”

minu-portugal-igatsedes-kadunud-aegaKuskilt jäi silma, et see Minu… sarja raamat on kuidagi intelligentne vms, seega tellisin ja lugesin läbi. Jah, olen Minu… sarja raamatuid nüüd aastatega ikka mitmeid lugenud, aga kunagi ka mitu korda otsustanud, et enam ei loe. Viimati vist Minu Rootsit ja Minu Narvat, mis olid teadlikud valikud.

Minu Portugali puhul pean tõesti ütlema, et kuidagi mõnus tunne jäi. Autor on ju kirjutanud nagu teisedki enda elamustest ja enda muljetest, seega ilma ennast sisse panemata sedasorti raamatut ei kirjutagi. Ometi on siin teatud distants, on palju asju, millest ei kõneleta ja mistõttu see raamat on sümpaatne. Me ei saa rohkem teada kui on vaja. Sümpaatne on ka see, et kui tuuaksegi välja mingeid negatiivseid jooni, siis on sellegipoolest kõige taga leplikkus ja armastus Portugali vastu. “Asjad, mida muuta ei saa-sahtel.” Siin ei takerduta pisiasjadesse, kuigi mingi vajaliku dünaamika jaoks on kõigest, ka konfliktidest või probleemidest ju kirjutatud. Seega ma ei oskagi öelda, mis selle raamatu minu jaoks sümpaatseks muutis. Võib-olla ka see, et kirjutaja on ise sümpaatne, kuidagi mõnusalt haritud inimene, kes sealjuures ei tüki oma haritusega eputama (noh, nagu Sokrates ütles, et mida targemaks me saame, seda rohkem me mõistame, kui vähe me teame), ei külva teksti üle nimedega, kellest kõik peaksid kuulnud olema (nagu nt Kõusaar oma Egos – seal hakkas lausa närvidele käima).

Eks ta siis kirjutabki tihtipeale, kuidas läheb kuhugi, nuusutab lõhnu, aeg peatub ega tea, kaua ta sedasi ümbrust nautis. Kokkuvõtteks võib öelda, et mulle jäi sümpaatne mulje ja seetõttu tundus parajalt hõrk raamat. Samas ikkagi Minu…-sarjas, mis seabki teatud raami või eelduse. Reisikiri ongi kõige parem määratlus ehk, kuigi ta on seal koha peal. Ahjaa, sümpaatne on ka see, kuidas ta endiselt väga soojalt räägib oma kodusaarest Muhust või Eestist. Pole ju tarvis kogu aeg näpuga näidata nagu mõni teine autor, et “siin on nii, aga vaat Eestis, seal on hoopis nõmedasti see asi”. Kaisa Masso lihtsalt kirjeldab, kuidas peale teatud aega Eestis, nt sügise lähenedes tekib igatsus Portugali järele ja sealsete lõhnade ja valguste järele. Ainus koht, kus ta Eestist tõesti nukrusega rääkis, oli lõpus ja seda tahtsin ma ka tsiteerida. Raamatu enda kohta ei ütle see muidugi midagi, aga mulle läks väga südamesse, kuna mõtlen just samamoodi (ja niimoodi mõtlevad väga paljud, kes elavad Eestis ning on ehk elanud ka mujal). Nimelt kirjeldab ta oma kodutänava erineva kultuurilise taustaga inimesi ja kogukonnatunnet, mis on tekkinud, kuna ta oli kunagi tänaval kurnatusest kokku kukkunud ja kõik küsivad siiani murelikult, kuidas tervis:

Umbes samal ajal võtavad Eestis tuure üles loosungid “Ei pagulastele!” ning “Jah pagulastele!”. Ma ei oska sõnadesse pannagi, kui kirjeldamatult … piinlik ja kohtlane see kaugelt vaadates paistab. See on üks põhjustuest, miks ma 2015. aasta juulikuus muudkui viivitan ja viivitan lennupileti ostmisega Eestisse – liiga trööstitu tundub kodumaal võimust võttev madalalaubalisus, marurahvuslus, sildistamine, matslikkus ning sisulise arutelu puudus. Kaugelt pisikese Eestimaa poole vaadates tekib sellel perioodil, mu suureks kurvastuseks, tunne, nagu jälgiks ekraanilt Rasmus Merivoo “Tulnukat”. Nii irreaalne on toimuv. Kuidas ei saada aru, et küsimus ei ole enam ammu “jahis” või “eis”? Maailm on muutunud, sellega tuleb arvestada ning parimal viisil muutustega koos eksisteerida, mitte jonniva väikelapse kombel liivakastis kisendada, et kuna meie mänguasju kastist välja ei loopinud, siis ei hakka me neid ka sinna tagasi panema.” (lk. 237-238)

“Selle kõige taustal tundub mulle kusagil Euroopa nurgas enesele vastu rinda tagumine ning kõige teistsuguse, olgu siis tegu homode või pagulastega, pime vihkamine ja mingisuguse “puhta ja rikkumatu eestluse” tagaajamine tohutult mannetu ja ajale jalgu jäänuna. Sellel kisal on minu jaoks hirmu krimpsus ja enneaegu vananev nägu ning üksinduses põhjatusse musta auku kukkuja hääbuv kähe hääl.” (lk. 239)

Jah, kuigi see ei puutu sellesse raamatusse (ongi ju ainult see lõik kogu raamatu peale), siis pean lihtsalt ütlema, et täpselt nii tunnevad väga paljud noored inimesed (ja nähtavasti ka paljud vanemad) kodu-Eestis … Piinlik, hirmutav, õudne. Kogu ajaloost on välja valitud kakskümmend+ aastat, mille doktriini peetakse õigeks (rahvusriigid ja etniline puhtus) ja seetõttu ei ole võimalik pärisprobleeme lahendama asudagi. Omad-võõrad vastandumine on muidugi inimlik, pelgus, hirm. Aga tänased uudised loevad jälle ette järjekordsete 12 (!) pagulase saabumise Eestisse koos üksikasjaliku ülevaatega perekondade töökogemusest ja laste east! (Venemaalt ja Ukrainast tulnuid ei kajastata iga perekonna kaupa ju).

Toimetajatöö oli kahjuks aga suht nigel.

Sellest raamatust on kirjutanud juba paljud:

 

This entry was posted in raamat and tagged , , , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s