20. Gennadi Muravin “Ebatsensuursed juhtumid”

ebatsensuursed-juhtumid-sekeldused-eesti-raamatutega-nõukogude-ajalVõi õigupoolest on sellel raamatul ka alapealkiri: “Sekeldused Eesti raamatutega Nõukogude ajal. Kirjanduslikud meenutused.” Ja samas on originaalkäsikirjal teine pealkiri: Priklutšenija estonskih knig. Zametki neokkupanta. Nii et valige, milline rohkem sobib. Tõlkija: Toomas Huik.

Gennadi Muravin on eesti kirjanduse tõlkija vene keelde. Elanud nii Moskvas, Tallinnas kui Helsingis (abielus soomlannaga). Ja peab tunnistama, et ma vist siiski ei teadnud tema nime, kuna pole ju eesti kirjandust vene keeles lugenud ega kokkugi puutunud. Samas tundub, et ta on eesti kultuuriinimestega aastakümneid sina peal olnud.

Selles raamatus kirjeldab ta erinevaid takistusi ja tänasel päeval ebareaalsena tunduvaid juhtumeid, mis võisid ette tulla eesti kirjanduse väljaandmisel vene keeles. Muidugi on sümpaatne ka tema armastus Eesti ja eesti kirjanduse ning kultuuri vastu. Mõneti on see ka õpikulaadne tekst, sest omavanustele ei olnuks tal tarvis nii täpselt taustu kirjeldada. Nooremad aga ei kujuta ette, kuidas toona asjad käisid. Mina olen ise kuskil vahepeal – eks ma tean, aga ka umbes ja kõik need instantsid ja ühendused ja liidud ajasid minulgi silme eest kirjuks.

Raamatu tagakaanel kirjutab autor, et tema tõlkes on vene keeles ilmunud ligi 150 Eesti kirjaniku raamatut (aukartustäratav number!). Siin kõneleb ta aga mõnest väljavalitust, millega on olnud seotud absurdsed tsensuuriga seotud jamad. Seega puudutatakse selles raamatus Leelo Tungla Neitsi Maarja neli päeva (venekeelses tõlkes siiski ainult Maarja neli päeva), Lilli Prometi Primaverat, Villem Grossi Pinginaabreid (vene keeles Klassikaaslased, mis oli ehk tabavamgi, kuna peategelased pärinesid samas ühiskonnaklassist), Lennart Mere Laevapoisid rohelisel ookeanil ja Arvo Valtoni novelle, iseäranis “Süüdistuskõnet” (avald. Noorus nr 12/1962), mille peategelane Igor Filipenko muutus viimasel hetkel tõlkes autori teadmata … Filipp Venelaseks (nõuti, et peategelane ei oleks vene rahvusest, aga tõlkija ütles, et nii läheb kogu point kaduma. Valtonit kätte ei saadud ja viimasel hetkel vahetati peategelase nimi. Kui asja irooniline tagamõte välja tuli, tekkisid sellest suured probleemid).

Ega polegi mõtet hakata kokku võtma, millisel ebakindlal lubatu ja lubamatu vahelisel piiril toonased autorid, tõlkijad ja toimetajad käisid. Kui mingi asi läbigi läks, ei olnud kindel, kas keegi ei tule koputama ja väitma, et tegelikult on raamatus siiski sees nõukogudevastast teksti. Kusjuures oli ju kummaline, et enamik toimetajatest Moskvas ei osanud originaalkeelt, kust raamat oli tõlgitud. Ometi oli raamatu tõlkimisel suure tiraažiga keskkirjastuses Moskvas suur kaal, kuna just vene keele kaudu tõlgiti raamatuid edasi teistesse keeltesse – venekeelsed tõlked olid nimelt läbinud tsensuuri ja võis olla kindel, et midagi kohatut välisriikidesse ei jõua. (Kord pakuti lausa, et Tallinnas elav Turid Farbregd võiks eesti keelest otse norra keelde tõlkida – selline asi ei olnud aga usaldusväärne ning seda ei lubatud).

Muidugimõista on eestlasest lugejale sümpaatne see, kuidas Muravin näitab eesti kirjandust kui värske õhu pahvakut läppunud nõukogude kirjandusmaastikul. Ma ei teagi, kas uskuda või võtta meeldiva komplimendina lihtsalt.

Sellest raamatust on kirjutanud:

This entry was posted in raamat and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s