22. Meelis Friedenthal “Inglite keel”

inglite-keelSee on sihuke… haritud inimeste raamat. Kohati tundsin, et ma nii haritud ka pole, et jaksaksin nautida kõiki neid tarku ajaloolisfilosoofilisi arutelusid. Kohati tundus, et lihtsuses peituks suurem võlu. Samas – sündmustik kui selline oli lihtne, jooksis kahes ajastus ja kolmes ajas. Üks oli siis taas Tartusse puutuv 17. sajandi ajalugu, ülikooli varajane aeg. Teine oli 1990ndate algus ja kolmas justkui nüüd. Kuna Meelis on ka sutsu ulmeautor, siis on siia põimitud kokku nii tema teadmised ja huvialad vanast ajast kui tema ulmekirjaniku oskus. Kokku sai tore raamat – äkki peaks sellest filmi tegema?

Ma ei oska isegi ümber jutustada, millest siin kõik juttu on. Esiteks ühest raamatust, mis oli osaliselt kirjutatud “inglite keeles”, aga ühtlasi kujundatud ka selliselt ning trükitud sellise paberi peale, et pidi kõnetama inimeses kõike. See on raamat 17. sajandist, kirjutatud Meltsiveski lühikesel paberiveski perioodil (järelsõnast loeme, et ega polegi teada, kas paberiveski ikka jõudis tegutseda või mitte, meeliskahtlased lood olid omandiprobleemidega). Salomon Maius on selle hiljem keelatud ja põletatud raamatu autor. Salomon Maius oli Friedrich Meiuse varjunimi, kes saabus Tartusse vastavatud gümnaasiumisse õpetama 1632. aastal ja siis jätkas Academia Gustavianas ajaloo ja muinsuste professorina – ka lühiajaliselt. Järelsõnast (mida võiks tõesti juba lugemise ajal lugeda):

Ta on tänapäeval tuntud eelkõige selle poolest, et oli üks esimesi, kes tõlkis Shakespeare’i tekste saksa keelde ning on esimesena kirjutanud üles eesti ja läti rahvalaulu. Aga ta on markantne kuju veel mitmes mõttes: teda on seostatud rändäitlejate trupiga Pommeris ning on püütud leida tema seoseid roosiristlaste ja alkeemiliste ringkondadega, milleks annavad alust nii tema huvialad kui ka avaldatud teosed.

Meniusega on seotud ka igasuguseid muid infokatkeid, mille Meelis on raamatufantaasiaks vorminud (muuhulgas tema kummaline kadumine Tartust teadmata suunas, kumu tema mitmenaisepidamisest jne). Seega hargneb tegevustik 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses just selle Salomoni raamatuga seoses. Selle koha peal oleks mul mõistlik lõpetada, kuna siin segunevad erinevad huvitavad teemad. Esiteks just see nn. raamatu ühtsus, inglid vs deemonid, vanad muinaslood kolme tee ristist, vanakurat… Mulle meeldis üks koht raamatu lõpu pool, kus Salomon arutleb oma raamatu teemal Oleariusega, kes on läbisõidul Saksamaalt Venemaale ja peatus 5 kuud Tartus (selle kohta on ajaloolised tõendid – nagu ka nende kahe mehe kohtumisest).

Kirjutatud tekst läheb otse ühendmeele juurde, elavdades fantaasia abil mälu ning luues selle pinnalt ratsionaalsele mõistusele vajaliku taipamise. Igasugune tekst on samal ajal pilt. Kiri on mõte, pilt on kiri, muusika on gravüür ja paber, mida puudutades sa näed kõike tervikuna.

“Selle abil saame tagasi pöörduda algse ühtsuse juurde,” ütles Salomon veendunult. “Vaimselt esitab see pattulangemisele eelnenud aega, kui keel oli täpne, kui inimesed olid terviklikud, kui ei olnud hakanud peale osadeks lahutamine.”

“Siin ma olen teiega täiesti nõus,” noogutas härra Olearius. “Ja just selle pärast ma suhtungi kunstlikesse keeltesse väga suure ettevaatusega. Minu arvates teevad nad kuradi tööd. Selle asemel et ühendada, loovad nad inimeste vahele veel rohkem eraldatust. Nende töö on paljundamine, kopeerimine, see on deemonite amet.”

“Kas te peate siis ka kirjutajate ja trükkalite kunsti deemonite tööks?” imestas Salomon.

“Ma muidugi liialdan, te saate aru. Aga ega asjata Sokrates öelnud, et kirjutamine on farmakon. See on mõistmisele mürk. Kõik, mis pannakse kirja, veel enam, kõik, mis trükitakse, loob juurde unustust ja katab tegelikkust kinni. Te ju teate väga hästi, et ei Sokrates ega meie õnnistegija Jeesus Kristus ise ei kirjutanud midagi. Õigeks taipamiseks on vajalik kuulamine, sest see on vahetu, kiri on aga juba vahendatud, ainult kuivad asjaolud.” (lk. 194-195)

Just taolise jumalikkuse (inglite) ja deemonlikkuse (vanakurat) vahel käibki kogu aeg liikumine. Inimesed, kes usuvad end loovat või mõistvat jumalikku, on ehk hoopis deemonite küüsis? Kes on ikkagi see kahtlane torupilliga (saatanliku pilliga) vanamees, kes igal pool end ilmutab – kusjuures suisa nii, et tundub, et kõik teda ei näegi (torupillimängija Eino matustel, kes kuulis ainult Mirjam). Algus ja lõpp moodustavad mingi terviku, mustri, kuigi mitte raami. Eriti sümpaatne on see 1990ndate algus, loomulikult Toomemägi, loomulikult Toome varemed, loomulikult Monastirskaja izba ja lisaks … see väike valge Yeatsi luuleraamat, mis kõikidel oli. Haarasin kohe riiulist ja otsisin need kohad üles.

And walk among long dappled grass,
and pluck till time and times are done
The silver apples of the moon,
The golden apples of the sun. (lk. 40, “The Song of Wandering Aengus” 1899)

Just seal, alguspeatükis, antakse tegelikult niidiotsad kätte. Muinasloost teeristide kohta. Torupill. Jne. Armastus-rikkumatus. Üks tore tsitaat oleks veel võtta raamatu teisest poolest:

“Vaadake, armas Salomon, lapsena on saladus. Lapsena oled sa nagu Jumal, sest sinu üks päev on nagu tuhat aastat, hommiku ja õhtu vahel on kogu maailma loomine. Asjad, väikesed asjad, on kõik saladus, nende taga on arcana arcanissima. Võimalusi on nii palju … Aga siis hing puitub, saladus kaob. Praegu aga on minu aasta nagu üks päev, korraks pilgutad silmi, ja see on juba möödas, pole millegi üle imestada ega midagi enam tähele panna, kõik on läbi tuhnitud. Aeg kaob, tempus fugit, tempus vincit, tempus devorat.” (lk 147)

MEELIS FRIEDENTHAL

Ajakirja UT tellimusel Foto Andres Tennus/TÜ

Mulle meeldis muidugi väga Tavainimese sissekanne selle raamatu kohta, seega pigem viitan temale. Tema leiab, et härra Friedenthal on patuselt lühikese raamatu kirjutanud. 🙂 Ma isegi ütleks, et pigem on härra Friedenthal endale omaselt väga palju seletanud ja filosofeerinud, vaielnud iseendaga erinevate tegelaste suude läbi erinevatel kõrgelennulistel ja tarkadel teemadel (siit ka minu vana hea küündimatuse tunne). Selle asemel oleks veel võinud petta tegevusliinidega. Trükkal Johanni näeme väga vähe, Mirjamit peaaegu üldse mitte – ehk kahel-kolmel korral. Mariast on juttu korraks, nii et Tavainimese blogi lugedes esmalt ei meenunudki, kellest jutt.

Tjah, muidu ikkagi väga paeluvad teemad.

Eks tuleb hiljem retsensioone veel.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

22. Meelis Friedenthal “Inglite keel” on saanud 2 vastust

  1. Pingback: Meelis Friedenthal “Inglite keel” | Lugemissoovituse blog

  2. Pingback: Meelis Friedenthal “Inglite keel” | raamatutega

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s