Viiuldas katusel

Pilet sai sellele etendusele ostetud juba eelmisel aastal, sügise lõpus. Mälestused noorusaegsest lavastusest olid kuidagi helged ja positiivsed. Nüüd viisime kumbki ühe tüdruklapse ka. Kõige lühemalt saab kokku võtta Kivirähu kuldsete sõnadega – hea tükk oli, sai nii nutta kui naerda. Et esimene vaatus on väga pikk, hoiatas juba kohvikutüdruk. Seega olin ette valmistunud. Lugu läheb ju käima pärast erinevaid tutvustavaid stseene alles pärast tundi aega umbes. Siis on kõik otsad ja viited käes, siis hakkavad asjad juhtuma.

Püüdsin enne etendust ka kavast teatud lõike preilile tutvustada, aga ta ei võtnud väga vedu. Õnneks ikka midagi ette teadis, ehk sai ikka millestki aru (peale ilmselgelt mõistetava ja silmaga nähtava).

Muidu pean tunnistama, et olin oma ootused liiga kõrgele kruvinud (tegelikult ei teagi, miks. Võib-olla/tõenäoliselt on mu enda maitse ka 26 aastaga muutunud). Nii mitmedki asjad üllatasid mind – kuidagi eeldasin, et kui oleme Rahvusooper Estonias, siis ei ole tegemist tavalise Broadway hästimüüva muusikaliga, vaid kuidagi tõsisema võtmega ja ühtlase laulutasemega. Juba ainuüksi see, et etendus on eesti keeles, annab sellele tegelikult palju juurde (ingliskeelne versioon, mis on küll originaal, mulle tegelikult pooltki nii hästi ei meeldi). Viiuldaja KatuselNo ja lavakujundus meenutas ikka Chagalli maale nagu toona – vbolla on see kuidagi stsenaariumi sisse kirjutatud, ei tea. See oli sümpaatne. Ja tegelikult on aeg uuesti üle korrata, et sai nii naerda kui nutta – mõni laul oli tõesti nii ilus, mõni teema nii valus. Õnneks oli poolik pakk taskurätte kaasas, millega sain ka teisi nutuliisusid varustada (peale enda).

Nii. Ja nüüd siis need asjad, mille suhtes tekkisid kahtlused. Osatäitjate erinevus ja erinev tase ning lauluhääle tämber/stiil. See on nagu kõige arusaamatum osa. Tartust oli “vaese rätsep Moteli” ossa kutsutud Reigo Tamm – minu lemmik, ilusa häälega tenor. Viiuldaja KatuselKas turske ümaranäoline Reigo Tamm muidugi just vaese juudi rätsepa mõõdu välja annab, on iseasi. Eriti kui vana ja rikas lihunik Lazar (René Soom) oli hoopis kõrend. Aga hääle poolest oli Reigo Tamm kõige võimsam ja (minu jaoks) nauditavam! Mait Malmsten piimamees Tevje osas oli tegelikult ka ikkagi hea. Ta ei ole küll ise ooperilaulja, aga tema tämber ja hääl sobisid sinna hästi – nagu ka toona Krjukovi hääl ja tämber. Nüüd aga Evelin Võigemast Goldena – naisena, kes on sünnitanud viis tütart, kellest kolm on jõudnud meheleminekuikka. Evelin Võigemast oleks vabalt vanema tütre rolli sobinud, aga selle vaestes ja rasketes oludes tööd rügava ema mõõtu ta ei anna ju veel välja! Seetõttu oleks isegi ehk põnevam olnud näha Liina Vahtrikku selles rollis, kellel on vähemalt vajalikku vanust🙂. Hääl on Evelinil küll selline hele ja õrn, aga teinekord võikski ka see ehk olla kuidagi … sügavam Golde rolli kohta? Olgu – tegelikult pole mõtet nende osas viriseda. Nagu ka Helgi Sallo oma Yentli osaga – küll napp, aga tee mis tahad, rahvalt kõige suurem aplaus🙂.

Vanemad õed olid mulle ka täiesti võõrad – näitlejad. Tzeitelit mängis Kadri Kipper, Hodelit Anett Schneider, Chavat Kaia Oidekivi. Esimene justkui ooperilaulja, teised jazzartistid ja täiesti poplaulu häälega, võttes teatud noote lausa popiliku glissandoga. Häälte võimsus ka nii erinev – üks noorte duett kostus vaevu neljandasse ritta ära ja teksti tuli lugeda ülevalt, et mõista, millest laulavad. (Õnneks oli teksti näha – Vanemuise väikeses majas ei saa isegi lähedal istudes mitte ühestki sõnast aru seal tablool). See jäigi mulle arusaamatuks – et kui lavastus tuuakse välja Rahvusooper Estonias, siis ma eeldanuks, et kasutatakse klassikalisi hääli. Miks? Vanemuises on ka ooper, ometi tuuakse üks muusikal teise järel lavale… Aga Vanemuises ei ole kindlasti ooperilauljaid laval ja Vanemuine oma olemuselt pole ka ooperiteater. Ent olgu, Estonia otsustab kasutada noori kadrivoorandeid – miks siis mitte läbivalt? Milleks teile siis Kadri Kipper või Reigo Tamm? Kohati oli muusikaliselt kuidagi ebaühtlane lausa ja kriipis kõrva. Olid justkui mikrofonid näitlejate küljes, aga võimendust õieti polnudki, sest tegelikult kostavad nad ju teatrisaalis tavaliseltki ilma. Kui ehk siis lava tagaotsas… Siinkohal on mul õigem vait jääda, sest elamuse ju sain ikka.

Teine asi, mis häiris, oli üleval ekraanilt lastav tekst. Esiteks on mul tunne, et keegi siiski istub ja klikib neid edasi, kuna iial ju ei tea, mis tempos lavastus läheb ja kas vahepeal tuleb mingeid viivitusi siluda. Miks see inimene siis ei kuula, mida lauldakse, vaid laseb teksti eest minema? Loed ära ja siis ootad, millal jõuavad selle osani. Ja kes selle teksti masinasse kirjutas/kopeeris? Olgu, sellega, mida näitlejad räägivad, on erinevusi kõvasti sees, aga ehk siis näitlejad alati ei räägigi samade sõnadega ja ütlevad “hoopiski” “koguni” asemel, las olla. Aga kui ikkagi terve laval olev koor laulab ühte lauset ühtpidi, tekst on teisipidi, miks ei võiks lihtsalt korrektsuse huvides selle teksti ära muuta? Või otsustada ära, et eestikeelsetes materjalides on piimamehe nimi ikka Tevje. Üleval tekstis muutub kohati Tevyeks. Minu arust olid mingid sarnased asjad ka Tzeiteli nimega. See pole ju etenduse jälgimise mõttes üldse oluline ega määrav, aga jätab lohaka ja ülenurga tunde. Kasvõi trükiviga, mis ühes kohas sees oli… (Ja eks ma olekski leplikum, kui selliseid vigu teeks mõni projektiteater või kasvõi Endla või Ugala. Aga Estonia peaks olema selline täiuslik lipulaev. Tundub mulle).

Nii, ahjaa. Üks asi veel. Kui juudid Anatevkast välja aetakse, enne igasugu provotseeritud pogromme korraldatakse, siis on see loomulikult väike paralleel tänapäeva rändekriisiga. See on sisse kirjutatud ju lausa stsenaariumi. Minu arust on aga täielik liialdus, kui Malmsten peab pärast kuskilt veest mingi surnud lapse üles tõstma ja sellega lava ette kõndima. Sealt läks hea maitse piir mu arust. Jättis veidi sellise mulje, et ma teen siin nüüd puust ja punaseks, et teie, eestlased, ka ikka aru saaksite. Sest kogu see põgenemine ja etenduse alguses ja lõpus kostuv meremühin… Anatevkast Poola või kuhu iganes minnes seda ju ette ei tulnud? Mööda maad, ikka hobusevankriga. Siin oli lavastajal vaja meile muud näidata.

Kokkuvõtteks aga ütlen, et see on just selline tükk, mida võib oma ca 10-aastastega vaatama minna. Muusika on ilus, nalja tehakse, kurb on ka. Kindlasti on võimalik selgitada ka ühiskondlikke protsesse ja ajalugu selle tüki varal. Mulle endale tundus, et see oli nagu liiga meelelahutuslikuks ja tralliks keeratud kohati. Justkui oleks publikut muidu keerulisem kütkes hoida … Selline teadlik komöödia.

  • EPLis kirjutab täna Keiu Virro. Ei saagi täpselt aru, aga tundub, et ta on leebe ja üldsõnaline. Noor ka muidugi. Eelmist pole näinud.
  • Alvar Loog teisipäevases Postimehes.  Paljude peente teatrikriitiku sõnavarasse kuuluvate fraaside lõppu on ära toodud sama kriitika, mis minulgi. Tal on peenemas vormis. Kuulasin nüüd tagantjärele isegi oma plaati ja ingliskeelne versioon on lihtsalt õudne🙂. Ongi lihtlabane muusikal, koledad tämbrid. Seega Estonia oma oli ikka peajagu parem, kuna eestlaste jaoks on see tükk kuidagi märgiline olnud – just oma esietendusega 1989. a. märtsiküüditamise päeval.
This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s