kinofilmi moraal

Käisime kinos. Oma arvates süütut ollivuudi filmi vaatamas – draama, armastus (nojah, ollivuud ju polnudki, briti värk). “Mina enne sind”. Umbes, et ratastooli sattunud mees armub oma “hoidjasse”. Ise oli andnud vanematele tärmini – 6 kuud elab veel, siis tahab Šveitsis eutanaasiat. Loogiline oleks sellise filmi puhul, et “õnnelik lõpp” ja “armastus päästab maailma” eksole. Seda enam, et tüdruk oli soojast katoliiklikust perest, kus kõik olid teiste eest väljas ja sedasorti “mõrv” ei oleks võimalik – ma lausa arvasin, et tüdruku ema läheb ja sõimab poisi korralikult läbi. Aga ei – tundus, et nii jäigi. Armastus ja puha, aga poiss sai oma tahtmise ja ta elu lõpetati. ??? Ma ei saa tänapäeva moraalist aru. Kui halvatuna ratastooli satud, siis ega elul enam midagi pakkuda pole ja sõida Šveitsi eutanaasiale???

Imelik tunne jäi sisse. Arusaamatu.

Advertisements
Rubriigid: teater-muusika-kino. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s