kinofilmi moraal

Käisime kinos. Oma arvates süütut ollivuudi filmi vaatamas – draama, armastus (nojah, ollivuud ju polnudki, briti värk). “Mina enne sind”. Umbes, et ratastooli sattunud mees armub oma “hoidjasse”. Ise oli andnud vanematele tärmini – 6 kuud elab veel, siis tahab Šveitsis eutanaasiat. Loogiline oleks sellise filmi puhul, et “õnnelik lõpp” ja “armastus päästab maailma” eksole. Seda enam, et tüdruk oli soojast katoliiklikust perest, kus kõik olid teiste eest väljas ja sedasorti “mõrv” ei oleks võimalik – ma lausa arvasin, et tüdruku ema läheb ja sõimab poisi korralikult läbi. Aga ei – tundus, et nii jäigi. Armastus ja puha, aga poiss sai oma tahtmise ja ta elu lõpetati. ??? Ma ei saa tänapäeva moraalist aru. Kui halvatuna ratastooli satud, siis ega elul enam midagi pakkuda pole ja sõida Šveitsi eutanaasiale???

Imelik tunne jäi sisse. Arusaamatu.

Advertisements
Rubriigid: teater-muusika-kino. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s